Peeter-Paul | Дата: Воскресенье, 18.01.2009, 18:44 | Сообщение # 1 |
Группа: Модераторы
Сообщений: 40
Статус: Offline
| Raamatust "Medieval Russia's Epics, Chronicles and Tales" (Keskaja Venemaa eeposed, kroonikad ja jutustused), Meridian, USA, 1974. Kus on sissejuhatavas osas kirjeldatud toonast Venemaad: Kiiev ise oli muutunud üheks jõukamaks ja elavamaks linnaks keskaja Euroopas, rikkam ja edukam kui tolleaegsed Pariis ja London. Linna ilmestas suur hulk kirikuid, ning Vladimiri (Venemaa ristiusustaja aastail 988-989) poja Jaroslavi valitsemisajal (1019-1054) oli linnas suurel arvul koole, haiglaid ja raamatukogusid. 11. ja 12. sajandil oli Venemaa loomulik osa Euroopast ning Kiievi valitsejad omasid tihedaid sugulussidemeid lääneriikide valitsejatega. Nende lapsed abiellusid valitsejate või printsessidega Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Ungaris ja Bütsantsis (Ida-Roomas). Jaroslavi tütar Anna abiellus Prantsuse kuningas Philipiga ja oli ainus kirjaoskaja terves Prantsuse kuninglikus peres, kirjutades kõigi eest alla riigidokumentidele. Jaroslavi pojapoeg Vladimir Monomahh (valitses Kiievis 1112-1125) võttis naiseks anglosaksi kuninga Haroldi tütre, printsess Gita. Haroldi pere oli sunnitud lahkuma Inglismaalt pärast normannide vallutust ja elama eksiilis Kiievis, kus oli toona palju välismaalasi. Novgorod oli Kiieviga sarnane suursugune linn Venemaa põhjaosas, mille osatähtsus tõusis veelgi pärast Kiievi Venemaa lagunemist 13. sajandil ning mongoli vägede sissetungi, misjärel Kiiev maha põletati ning püsis varjusurmas mitusada aastat
|
|
| |