Praeguse valitsuse tegemiste suhtes skeptiline ekspeaminister ja ettevõtja Tiit Vähi väidab, et Eesti on muutumas ummikriigiks, kus ettevõtluse alal ei sünni enam midagi põnevat ning erakonnad on seadnud end rahvast tähtsamaks. "Eesti poliitika on muutunud tagurlikuks ja populistlikuks. Ning see on riigile ohtlik," ütleb Tiit Vähi intervjuus Maalehele. Vähi heidab valitsusele ette, et järgmise aasta eelarve ei ole planeeritud tasakaalus olevana, vaid keevitati kokku ebareaalsete algandmete alusel ning on tegelikult 10 miljardi krooniga defitsiidis. Transiidi tähtsuse mõistmiseks soovitab ekspeaminister oponentidel korra Singapuris ära käia. Vaatamata reisirahade kokkuhoiu vajadusele majanduskriisi ajal läheks see sõit asja ette. Tänase justkui kõige rahvuslikuma valitsuse vigade ja vastutöö tõttu on Eesti majandus Vähi sõnul kaotamas kümneid miljardeid aastas. Kusjuures kindlasti kaotavad mitte ainult ettevõtted, vaid ka paljud riigi kodanikud kaotavad korteri ja muu isikliku vara.

http://www.maaleht.ee/2008....riigiks

Võitlesime iseseisvuse taastamise eest, ehitasime üles iseseisva Eesti riigi koos tema majandusega, astusime ELi ja NATO liikmeks. Siit edasi pidanuksime sõlmima piirilepingu ja normaliseerima suhted idanaabriga, kuid need strateegilised välispoliitilised eesmärgid ohverdati sisepoliitilise mudamaadluse nimel.

Nüüd oleme jõudnud ajajärku, kus käib sisepoliitiline ja populistlik võitlus, kuidas saada rohkem hääli. Rahva ja riigi huvid on jäänud tagaplaanile.

Olnuks viieteist aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine tõsine plaan, oleks sellega hakatud pärast valimisi kohe tegelema. Eesmärk oli isegi enam-vähem realistlik, aga selle saavutamiseks poleks me tohtinud igal sammul Venemaad provotseerida ja ennast suurest kasvavast idaturust isoleerida.

Euroopa rikkamate hulka jõudmine oli aga vaid valimiseelne populistlik loosung. Seda olid ka ülesblufitud tänavune riigieelarve, pronkssõduri mahavõtmine, Vene-vaenulikkuse õhutamine. See töötas. Populistid korjasid palju n-ö lolle hääli - niisugust mõistet kasutatakse poliitilises žargoonis - ja poliittehnoloogid võisid olla uhked täpse arvestuse üle.
Sama tehnoloogiat proovitakse rakendada ka järgmise aasta Euroopa Parlamendi ja kohalike valimiste vankri ette. Kristiina Ojuland ja Marko Mihkelson kütavad juba praegu igal sammul üles russofoobiat, et sellel lainel europarlamenti valitud saada

== Venemaaga ei saa ju teisiti asju ajada kui praegu aetakse.
== Kõik ütlevad, et ei saa teisiti. Aga kas keegi on üldse proovinud? Näiteks Vene ettevõtjatega on igati normaalne äri ajada. Muidugi on mõlemad pooled väljas oma huvide eest, aga see on ka loomulik.

Kaupade töötlemine viiakse ju suurematest linnadest välja nagu igasugune tootmine, sest see ei sobi kokku elukeskkonnaga. Aga meile lähedal asuv Peteburi on vähemalt kümme korda suurem linn kui Tallinn ning Tallinnastki kolib tootmine tasapisi maale.
Ust-Luuga sadam kindlasti ei suuda teenindada Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisi järjest kasvavaid kaubavooge ning sellest on ka Vene võimukandjad aru saanud. Küsimus on, kellele panustatakse. Praeguses poliitilises olukorras on panus tehtud Lätile ja Soomele, sest Eestiga on suhted halvad.

Normaalsed suhted naabriga on väärtus nii majanduse kui ka julgeoleku jaoks. Esialgu tuleks saada Venemaa kolme kõige vihatuma naabri hulgast teise kümnesse. Eeskujuks võib siin olla Soome.
Majandusliku ja julgeolekualase stabiilsuse puudumine takistab ka ettevõtlust. Miks ma peaksin niisugusesse paika investeerima, küsib ettevõtja.

Keegi ei räägi "ainult" ega isegi mitte "oluliselt" transiidile orienteeritud majandusest. Kuid transiidi kahjulikuks tunnistamine on end liberaalseks ja turumajanduslikuks nimetava partei ja valitsuse kohta asjatundmatu ning rumal.
Transiidi tähtsuse mõistmiseks võiksid selle oponendid korra Singapuris ära käia. Vaatamata reisiraha kokkuhoiu vajadusele majanduskriisi ajal, läheks see sõit asja ette....