Läinud nädalal täitus 300 aastat paljudele venelastele tähtsast sündmusest. 29. septembril 1710 alistus Tallinn Vene vägedele ja sellega oli Rootsi võim siin lõppenud. Põhjasõja võiduga oli tsaar Peeter I raiunud akna Euroopasse. Tallinna hõivamise päev on Vene propagandas eriliselt oluline. Sümboolselt tähistab see Eesti kuulumist suure ja võiduka Venemaa koosseisu. Igavesti. Just niisugust Venemaad sümboliseerivad ka Georgi lindikesed, mida Tallinnaski tihti näha võib.

Venelaste “võimas ja kvaliteetne” kohalolek

Eesti kujutamisel põlise Vene alana kuluvad sajandite tagused verstapostid marjaks ära. Ettearvatult löödi trummi ka 300 aasta juubeli ümber – 5. juunil esitleti Tallinnas Vene Kultuurikeskuses raamatut “Balti venelased: ajalugu kultuurimälestistes”. Artiklikogumik käsitleb Baltikumis asuvaid venelastega seotud kultuurimälestisi ajavahemikust 1710–2010. Raamatu andis välja Riias tegutsev Euroopa Uuringute Instituut, mida juhib Aleksandr Gaponenko. Pole ülearune lisada, et raamatut rahastasid fond Russki Mir ja Moskva linnavalitsus.

Mõni päev hiljem esitles Gaponenko raamatut juba Moskvas. Seal ütles mees otse, et eelkõige on see teos vastus kohalike võimude ja Euroopa bürokraatide katsetele näidata Balti venelasi tsiviliseerimatute ja juurteta isikutena. Gaponenko väitel kinnitavad arvukad kultuurimälestised hoopis venelaste sajanditepikkust “võimast ja kvaliteetset” kohalolekut Baltikumis. Väsimatu Gaponenko jõudis raamatut suvel presenteerida veel ka Riias, Vilniuses ja – Kaliningradis.

Lisaks raamatule lasi Gaponenko instituut valmistada ka medalid “Liivimaa ja Eestimaa Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva mälestuseks”. Moskva esitlusel anti need üle ka mitmele Eesti vanale “sõbrale”, nende seas fondi Ajalooline Mälu direktor Aleksandr Djukov ja infoagentuuri Regnum peatoimetaja Modest Kolerov.

Oma poiss Rjurik

Ometi ähvardab numbrit 300 ümbritsev aupaiste tuhmuda. Paari aasta pärast möödub 1150 aastat sündmusest, millest nüüd on eestlastel põhjust rääkida vaat et sama palju kui venelastel. Aastal 862 saabus Novgorodi mere tagant vürst Rjurik ja pani aluse Vene riigile. “Meie maa on suur ja rikas, aga seadusi ei peeta. Tulge ja valitsege meid,” kirjeldas varjaagide kutsumist vene kroonika “Jutustus möödunud aegadest”.

Laialt levinud arvamuse kohaselt tuli viiking Rjurik Rootsist koos vendade Sineuse ja Truvoriga. Mõned usuvad, et ta valitses algul Laadoga-äärset viikingikolooniat ja haaras seejärel jõuga võimu Novgorodis.

Rjuriku päritolu üle on palju vaieldud, kuid legendisarnaseks looks on nii tema isik kui ka tulek sellele vaatamata jäänud. Hiljuti aga andis esimese vettpidava tõendi Rjuriku juurte kohta hoopis geeniteadus. Poola professor Andrzej Bajor uuris Rjurikust põlvnevate vürstisuguvõsade, nagu Šahhovskoi, Gagarini, Solomini jt DNAd ning avastas – kõik need kandsid geenides ühist N1C1 haplogrupi alatüüpi. Teisisõnu, vägevad Vene vürstid Rjurikust alates kandsid endas soomeugrilastele väga omaseid geene.

“Šahhovskoi geenianalüüsi tulemusi võib tõlgendada mitmeti. Mina ei loeks teda skandinaavlaseks, vaid pigem soomeugrilaseks. Siis omandaks legend varjaagide kutsumisest hoopis erilise värvingu,” kommenteeris avastust Moskva geenilaboratooriumi uurija Oleg Balanovski.

Erilise värvingu omandab see tõesti. Needsamad geenid on levinud ka eestlaste hulgas. Kui meri, mille tagant Rjurik saabus, polnudki meri, vaid hoopis Peipsi järv? 9. sajandi Eestist me ei tea küll eriti palju, kuid seda mingiks metsikuks kolkaks pidada pole põhjust. Varasemate lennukate oletuste taustal Rjuriku päritolu kohta ei ole see versioon igal juhul võimatu.

Loo lõbus külg on, et nüüd ei saagi enam aru, mida Gaponenko oma sõpradega õieti tähistab. 300 aasta möödumist Eesti ühendamisest Venemaaga? Kuidas nii? Olime ju hoopis meie need, kes rohkem kui tuhat aastat tagasi Vene riigi asutasid ja kelle veri voolas Vene valitsejates.

Kui asjalood nii on, siis tuleks kähku vermida uus medal tekstiga: “Venemaa Liivimaa ja Eestimaaga taasühendamise 300. aastapäeva mälestuseks”. Või äkki aitab ühine soomeugri päritolu hoopis Eestil ja Venemaal vaenukirve maha matta? Ja seda ilma naljata.