Populaarne vene ajalookirjanik Mark Solonin räägib Argo Ideonile nii oma uurimistöödest kui ka tunnetest seoses 9. mai võidupühaga. Võit on kirjaniku sõnul viimane ankur, mis hoiab paigal Nõukogude identiteedi ja müüti suurest Stalinist. Solonini tuntuim teos «Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941» on ilmunud ka eesti keeles.
Tänavu 9. mail tähistab Venemaa pidulikult 65. korda võidupäeva, mille kohta Eestis öeldakse lihtsalt «II maailmasõja lõpp Euroopas». Olete raamatuid kirjutades uurinud välja mõndagi niisugust, mis ei lange kokku Vene ametliku ajalookäsitlusega – mis mõtetega võtate vastu seda kuupäeva?
Mida rohkem me teada saame, seda enam taipame, kui paljut me veel ei tea. Mida rohkem saame teada II maailmasõja ajaloost ja Nõukogude Liidu osast selles, seda keerulisemaid tundeid minus 9. mai tähistamine tekitab.
Mul ei ole vähimatki kahtlust, et võit saavutati kurjuse üle ning et Hitleri-Saksamaa kehastas endas kurjust, mille võit viinuks kogu Euroopa tsivilisatsiooni hävinguni. Kuid arvestades, et see tõi kaasa ka olulise edu teise türanni, Stalini jaoks, on arusaadav paljude Ida-Euroopa riikide ja valitsuste positsioon, kellest mõnel on täielik alus öelda, et üks okupant vahetus teisega.
Ma ei näe praegu mingit sellist ajaloouurimise instrumenti, mille abil oleks võimalik mõõta, kas näiteks Nõukogude okupatsioon Poolas oli Poola jaoks suurem või väiksem tragöödia kui Saksamaa oma.
Tegelikult toimus pärast 9. maid 1945 ju veel olulisi sündmusi. Ameerika lõhkas aatomipommi, algul katsetusena, aga hiljem juba kaks pommi Jaapanis.
Ma oletan – ehkki mul insenerina on keeruline rääkida asjadest, mida ei saa mõõta, vaid mille kohta peab oletusi tegema –, et kui neid kolme pommi ei oleks lõhatud, siis ei oleks ka Stalini Punaarmee peatunud Elbel, vaid liikunud edasi.
Võimalik, et ka Ida-Euroopa rahvaste saatus, kes jäid sõja tulemusel Stalini kätte, olnuks hoopis teistsugune.
See oli õnnelik kokkusattumus. Ameerika aatomipommi projekt oli väga riskantne. Neil võinuks näiteks esimene katsetus ebaõnnestuda või läinuks see korda alles aasta või paari pärast. Võimalik, et sellisel juhul me praegu siin ei kõnelekski.
Kuid toimus see, mis toimus, ja seepärast on 1945. aasta kevad ning suvi ülimalt keeruline periood tagantjärele hinnangu andmiseks. Kui üks türann löödi puruks, aga samal ajal teine valmistus triumfeerima ning mängu astus ka kolmas jõud – see pomm. Nii keerulisi radu pidi liikus sadade miljonite inimeste elu ja seepärast on mul alati 9. mai puhul vastakad tunded.
Teie tuntuim töö, raamat «22. juuni 1941» ei põhine mitte uutel avastustel, vaid on varem avaldatud dokumentide põhjaliku läbitöötamise ja võrdlemise tulemus. Kuidas see teema teid üldse huvitama hakkas?
Ma sündisin Nõukogude Liidus ja olen täielikult nõukogude inimene. Erinevus on ehk selles, et mu isa ega ema ei armastanud Nõukogude võimu. Väikese poisina on mul meelde jäänud, et kui mu isa sai millegi peale pahaseks, siis kasutas ta alati üht ja sama sõna. Algul mõistsin lihtsalt, et see on midagi halba. Hiljem sain aru, et see tähendab punast raamatukest – parteipilet.
Mu isa ei armastanud kommuniste ega punast parteipiletit ja see jättis mu maailmanägemusele oma pitseri. Kui lõpetasin kooli, huvitas mind ajalugu, ent juba siis mõistsin ma, et Nõukogude nn ajalooteaduse raamides ei ole võimalik tõde kirja panna. Valet ei olnud mul tahtmist kirjutada. Seepärast ei läinud ma ka ajalugu õppima.
Lõpetasin instituudi ja pärast seda töötasin konstruktorina. Arvan, et tehnikaharidus ja töö sel alal andis mulle olulise kogemuse. Sain aru, et samadest juppidest on võimalik panna kokku täiesti erinevaid asju.
Tõesti, mu esimene raamat põhineb peaaegu täielikult avalikel allikatel, ehkki siin oleks vaja täpsustada, mida tähendab «avalik». Nõukogude Liidus oli sel sõnal küllalt keeruline sisu.
Näiteks paljud asjad, mida olen kasutanud, sisalduvad 42-köitelises Suure Isamaasõja dokumentide kogumikus. Vormiliselt avalikustati need dokumendid Hruštšovi ajal, aga tegelikult ei olnud seda kogumikku võimalik kusagilt leida ega hankida. Nii et kui rääkida siin avalikest dokumentidest, siis sel puhul on tegu mõningase silmakirjalikkusega.
Raamat üritab teha uusi järeldusi varem tuntud ja üleüldiselt tunnustatud allikate põhjal, ning mis väga oluline – nende allikate autentsuses on veendunud ka kommunistid ise. See on väärtuslik asjaolu. Isegi samade tõsiasjade najal, mida kommunistidel oli piisavalt ettevaatamatust avalikustada, saab teha need järeldused, mis on esitatud mu raamatus.
Traditsiooniline Nõukogude käsitlus oli lühidalt selline: Nõukogude rahvas oli nagu üks mees koondunud ümber seltsimees Stalini ja kui saabus sõja raske tund, tõusis seesama Nõukogude rahvas üksmeelselt oma sotsialistliku kodumaa kaitsele.
Kahjuks oli Nõukogude Liidu poliitika olnud rahuarmastav ja seepärast polnud neil tanke, kahureid ega lennukeid ning isegi vintpüsse oli vaid üks kahe peale. Seepärast tabasid Nõukogude Liitu sõja algul suured kaotused.
Nende dokumentide põhjal, mille olemasolus keegi ei kahtle, jõuan ma järeldusele, et kõik oli täpselt vastupidi. Seltsimees Stalin ei maganud ja Nõukogude Liit ei elanud rahuarmastavat elu. 1930ndate algusest peale ei tegeletud riigis peaaegu mitte millegi muuga peale sõjaks valmistumise.
Kulakluse likvideerimine – see oli valmistumine sõjaks. Kollektiviseerimine oli valmistumine sõjaks, et muuta külad pärisorjuslikuks ja saada tasuta tööjõu abil leiba. Gulag oli sõjaks valmistumine, surumaks maha ükskõik millist võimalikku vastupanu. Ning kõige olulisem – sõjatööstus. 22. juuniks 1941 oli Stalini käsutuses maailma kõige arvukam maavägi, suurim lennuvägi ja tankiväed, mis suuruselt ületasid kõigi ülejäänud maailma riikide tankiväed kokku.
Nii et jutt ühest vintpüssist kahe sõduri kohta on veidi ebausaldusväärne.
Sellest hoolimata tabasid Nõukogude Liitu sõja algul katastroofilised kaotused.
Samavõrd kui armee oli edukas materiaal-tehnilisest küljest, oli inimfaktori ja motiveeritusega kõik halvasti.
Kui algas sõda, oli Nõukogude inimese ees valik. Juhtus uskumatu asi – algas sõda ja Nõukogude Liidus tuli vabadust juurde. Igas demokraatlikus riigis, Inglismaal, Ameerikas kehtestati sõja algul mingid piirangud. Aga Nõukogude Liidus – kõigepealt lasid ida poole varvast parteitöötajad, seejärel NKVD. Ning Nõukogude inimene oli jäänud iseenda hooleks.
Saabunud valikuvabadust kasutati nii, et elanikud tegid kõikjal lagedaks toidupoed, aga miljonid sõdurid, tegelikult sinelisse riietatud kolhoosnikud, viskasid relvad minema ja kõndisid ära. Mõned läksid metsa, teised lihtsalt koju, osa läks Saksa sõjavangi ja mõned, vähemus küll, läksid, relv käes, Saksa poolele sõdima.
Ma nimetan seda «mässuks põlvili». See polnud mingi ülestõus diktatuuri vastu, isegi mitte stiihiline mäss. Armee lagunes laiali. Aga kui juba lagunes, siis ei ole ju mingit mõtet arutada, mitu tanki seal oli või kas need olid head tankid. Mis tähtsust sel on, mitu millimeetrit paks oli soomus mahajäetud tankil?
Oma raamatu sellest avaldasite kõigepealt Ukrainas. Kas Venemaal ei huvitanud see kedagi või olid seal mingid muud probleemid?
Mul ei olnud ju oma nimele lisada ühtegi tiitlit. Saada oma käsikirjale mõnelt Nõukogude ajaloolaselt positiivset retsensiooni oli võimatu. Seepärast pidi juhtuma ime, et mõni olulisem kirjastus selle vastu võtaks.
Seetõttu ma eriti ei üllatunud, et 32 Venemaa kirjastust ei soovinud seda trükkida – suurem osa isegi ei vastanud mulle. Üks suuremaid kirjastusi kirjutas aga vastuseks, et on mu käsikirja oma toimetuse kolleegiumis arutanud ja leidnud, et esitatud faktid on huvitavad, aga tehtud järeldused on väga kummalised. Seetõttu ei saa raamatut kirjastada.
Ma kirjutasin neile vastu, et kirjastamine on muidugi teie otsus, aga minu meelest olete formuleerinud ideaalsele ajalooraamatule esitatud nõudmised – huvitavad faktid ja ootamatud järeldused –, teie aga lükkate sellise tagasi.
Mu raamatu andis välja kirjastus Lääne-Ukrainas Lvivis, mis on ideeliselt seotud Ukraina natsionalistidega. Mina ei ole mingisugune Ukraina natsionalismi pooldaja, sellele vaatamata avaldas Nõukogude-vastaselt meelestatud kirjastus Ukrainas raamatu, ning kui see oli juba ilmunud, siis edasine läks märksa lihtsamalt.
Milline on olnud Vene «ametliku ajalooteaduse» vastukaja teie raamatule?
Täielik mahavaikimine. Suhtumine minu raamatutesse erineb täielikult suhtumisest kirjanik Viktor Suvorovisse, keda hakati pärast raamatute ilmumist kritiseerima. Nad ilmselt mõistsid, et niiviisi tehti Suvorovile üksnes reklaami.
Suvorovi ümberlükkamisele on ju pühendatud terved köited?
Neid on suur hulk. Aga mis puutub minu raamatutesse, siis on neil vastas olnud täielik vaikimise müür. Ma nimetan teile ühe arvu, mitte uhkustamiseks, vaid et oleks arusaadav, kuivõrd kummaline see vaikimine näib – praeguseks on Venemaal antud minu raamatuid välja kogutiraažiga 195 000. See on väga suur hulk. Ükskõik milliste reitingute järgi on tegemist ajalooteadusekirjanduse bestselleritega. Aga mingisse diskussiooni nendega ametlik ajalooteadus laskunud ei ole.
Kuid see on mõistetav, kuna ajaloo uurimisega tegelevad samad asutused ja paljuski samad inimesed, kes Nõukogude perioodil, nad on lihtsalt vanemaks saanud. Seepärast ei tunne nad mingit vajadust arutada ja diskuteerida. Teisest küljest, ega ma neid ka eriti ei sega. Minu raamatud ei takista neid saamast riigieelarvest finantseerimist oma tegevuseks jne.
Olete oma Nõukogude-Saksa sõja algusele pühendatud raamatus käsitlenud Leedus peetud lahinguid, kuid kas tol ajal Eestis toimunu on teid kunagi huvitanud?
Pean ütlema, et Eesti kohta ei ole selles raamatus sõnagi. Tegu ei ole muidugi ainsa raamatuga, mul on neid kokku neli. Viimane on pealkirjastatud «25. juuni» ja pühendatud Nõukogude-Soome jätkusõja algusele. Seal muidugi oli võimatu Eestit mainimata jätta, ent eraldi ma pole Eestiga kunagi tegelenud.
Nõukogude väed löödi sõja algul puruks põhiliselt Leedus, Valgevenes ja Ukrainas, Eesti aga jäi Saksa armee pealöögi suunalt välja põhja poole.
Väga huvitav ja otsustav aeg II maailmasõjas oli aga 1944. aasta, rünnak Narvast kuni Tallinnani.
Siin on hulgaliselt nii puhtsõjaajaloolisi probleeme kui ka moraalseid ja eetilisi küsimusi. Ühest küljest kaitsesid Eestis moodustatud väeosad oma maad agressori sissetungi eest, sest täiesti selge on, et Eesti end vabastada ei palunud.
Teisest küljest võitlesid nad koos Wehrmachtiga ning suurendasid Punaarmee kaotusi, kes sel ajal sõdis kahtlemata suure kurjuse vastu. Seega on siin dramaatiline ja keeruline ajalugu, mis on kõigi osaliste juures, nii Venemaal kui ka siin, väga politiseeritud.
Selle aja uurimine oleks vaja võimalikult eraldada poliitilistest päevateemadest. Võib-olla tekib mul kunagi võimalus sellega tegeleda, siiani aga mitte.
Kui ma kirjutasin Soome ründamisest, siis siin tekkisid kohe selged paralleelid Eestiga. Ka Soome tõmmati sõtta Hitleri poolel, kuid neil õnnestus väljuda sellest keerulisest olukorrast võimalikult väheste territoriaalsete kaotustega ning ka võimalikult väikese reputatsiooni kaotusega maailmas.
Kuid kõige tähtsam, Soomel õnnestus säilitada oma riiklik iseseisvus, kuigi Nõukogude Liidus oli küllalt neid, kes oleksid näinud teda 16. liiduvabariigina Nõukogude rahvaste vennalikus peres.
Kuidas on teil õnnestunud katsed saada sõjaajast dokumente Vene arhiividest?
Tegelen sellega pidevalt. Kui mu esimene raamat valmis avalike allikate abil, siis viimase raamatu «25. juuni» aluseks olid muu hulgas dokumendid, mida ilmselt pole keegi pärast nende kirjutamist käes hoidnud.
Need on Soome-Nõukogude sõja operatiivdokumendid. Päris huvitavaid asju leidsin ma Kominterni arhiivist – Soome kommunistide aruanded selle kohta, kuidas neil edeneb õõnestustegevus. Praegu kirjutan viiendat raamatut, mis räägib Nõukogude lennuväe purustamisest sõja esimestel päevadel.
Aga ligipääsu eest arhiividele tuleb pidevalt võidelda. Paar kuud tagasi tegi Vene kaitseministeeriumi arhiiv suurepärase paberi selle kohta, et piirata tuleb uurijate ligipääsu juba avalikustatud dokumentidele, mis sisaldavad negatiivseid andmeid. Koopia sellest paberist on minu veebilehel.
Andsin selle kohta intervjuusid mitmele Vene meediakanalile, mille tulemusel helistati mulle jaanuari lõpus arhiivist otse koju, tunnistati, et selline piirang ei tulene seadusest, ning öeldi, et sõitke kohale ja töötage.
Kui rääkida tõsisemalt, siis on olukord selline: 1990ndate algul varises süsteem kokku. Meil oli 1991. aasta august ja teil oli 1991. aasta august. Dzeržinski kuju tõsteti üles ja viidi minema. Ametlikud ajaloolased jõudsid tuulelipuna otsusele, et võim vahetub ja tuleb näidata üles lojaalsust uuele võimule.
Seepärast võeti aastail 1992–1993 päris paljudelt olulistelt dokumentidelt salastatus maha ja need avaldati. Sealhulgas dokumendid, mis puudutasid Nõukogude väejuhatuse strateegilist planeerimist sõja eelõhtul – st plaanid eelseisvaks sõjaks. See on juba väga tõsine lugu.
Ilmselt taibati juba 1993. aastal, et tegelikult võim ei vahetunud, vaid kommunistid jätkavad Venemaa valitsemist muude nimede all. Ning mitte ainult et ei lõpetatud dokumentide salastatuse kustutamist, vaid osa dokumente muudeti isegi uuesti salajaseks tagasi. Või kui juriidiliselt ka ei salastatud, siis lihtsalt võeti neile avalik ligipääs ära.
Praegu on 1993. aastast möödunud juba 17 aastat, aga meie – ajaloouurijad, kes tahavad toimunust aru saada – kasutame ikka veel selle avalikustamise «vulkaanipurske» tulemust, mis 1990ndate algul toimus. Mahult ei ole see küll väga suur.
Olen töötanud muu hulgas paigas, mida nimetatakse «pühamaks pühadest» – kaitseministeeriumi keskarhiivi 15. filiaalis, mis asub kindralstaabi hoones ja kus hoitakse kindralstaabi operatiivvalitsuse dokumente. Veendusin, et seal mulle väljastatud dokumentidelt oli salastatusepiirang eemaldatud just 1990ndate alguses. Hiljem enam midagi ei avalikustatud.
Olen kindel, et kõik see, mis on tõeliselt huvitav ja võimaldab tuua suuremat selgust Stalini plaanidesse, on sõjalistest arhiividest üldse ära korjatud. Kas hävitatud või üle antud nõndanimetatud presidendi arhiivi. Viimane on üks kummaline asi. Seda ei ole ametlikus Venemaa arhiivide loetelus. Keegi ei tea, kus see asub, ja on täiesti arusaamatu, milliseid dokumente seal hoitakse.
Näiteks kaitseministeeriumi arhiivis on selge, seal on vastava ametkonna dokumendid. Aga mis dokumendid saavad olla presidendi arhiivis – Venemaal on president alates 1990. aastast. See on mõistatuslik hoidla, kuhu on kogutud kõige erinevamaid dokumente.
Paljud väga olulised asjad asuvad endise NKVD, nüüdse FSB arhiivis ning Vene välisministeeriumi arhiivis. Sellele ei ole võimalik ligi pääseda. FSB arhiivi lihtsalt ei saa, aga välisministeeriumi poole pöördusin üks kord väga huvitavas küsimuses.
Saksamaal on avaldatud kogumik pealkirjaga «Üheksa Vene ajaloolast süüdistavad Stalinit tungimises Euroopasse». Seal leidub väga huvitav fakt. 1939. aastal võeti Moskvas vastu Tšehhi antifašistide delegatsioon. Seda võttis vastu eeldatavalt välisasjade rahvakomissariaadi Kesk-Euroopa osakonna ülem sm Aleksandrov.
See oli 1939. aasta oktoobris – just oli sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt, toimunud sissetung Poolasse ja alanud vägede viimine Baltikumi. Tol hetkel saabuvad Tšehhi antifašistid ja neile seletatakse, mis toimub.
Seletatakse lahtise tekstiga, et meie tahame, et puhkeks sõda ja sõjast nõrgestatud Euroopa langeks meie kätesse. Aga kui me poleks Hitleriga lepet sõlminud, siis ta poleks julgenud sõda alustada ning siis ei algaks see sõda, milleks me oleme nii pikalt ja põhjalikult valmistunud. Et siis selline dokument.
Tegu on tšehhide aruandega kohtumisest, mis anti väga halba inglise keelde tõlgituna üle Ameerika konsulile. Ameeriklased ei avaldanud seda kusagil, mis minu meelest on tõend dokumendi autentsusest. Kui tegu olnuks võltsinguga skandaali tekitamise eesmärgil, antuks see kohe ajakirjandusse.
Mind huvitas väga lihtne küsimus. Kas sm Aleksandrov kohtus 1939. aasta oktoobris Tšehhi antifašistide delegatsiooniga? Ma isegi ei lootnud protokolli või stenogrammi – vaevalt seda on, ja kui on, siis vaevalt seda mulle näidatakse. Kuid ma tahtsin saada kinnitust kohtumise toimumisele.
Pöördusin vastava kirjaga Vene Föderatsiooni välisministeeriumi arhiivi. Sain ametliku vastuse, milles öeldi järgmist. Lugupeetud see ja see, meie ministeerium on avaldanud hulga dokumentide kogumikke, lisatud loetelu, sh kogumik «Nõukogude Liit võitluses rahu eest II maailmasõja eelõhtul». Minge ja lugege.
Ning lisati veel: meil kehtivate reeglite järgi avaldatud dokumente uurijatele ei väljastata. See tähendab, et kui näiteks mingite läbirääkimiste stenogramm on avaldatud, siis originaali enam kellelegi ei näidata.
Lihtsalt uskuge, et nad on ausad inimesed ja avaldasid kõik täpselt nagu originaalis.
Ma ei kavatse sellega leppida. On olemas Venemaa seadus sõjasaladuse kohta, mis kehtib 30 aastat. Sõjast on aga möödunud juba enam kui kaks korda 30 aastat. Kui mulle ei väljastata 70 aastat vana dokumenti, siis on võimalik minna kohtusse.
On üks hea Nõukogude anekdoot. Punasel väljakul kõnnib mees ja loobib laiali puhtaid paberilehti. Saabuvad erariides inimesed ja küsivad: «Millega sa tegeled?» – «Lendlehti levitan.» «Aga mis lendlehed need on, kui neile pole midagi peale kirjutatud?» – «Kas tõesti on kellelegi veel midagi arusaamatuks jäänud?»
See anekdoot kirjeldab olukorda väga hästi. Tegelikult on juba avaldatud materjali põhjal täiesti selge, et Nõukogude Liit oli üks peamisi II maailmasõja vallapäästjaid.
Stalin tegutses selle nimel, et sõda tuleks ja kestaks võimalikult kaua. Sellest tulenevalt aitas ta Hitleril ajal, kui viimane oli veel nõrk, seda sõda alustada ja end sellega siduda, hiljem aga väljus olukord Stalini kontrolli alt.
Kuivõrd kasutab Venemaa praegune võim II maailmasõja ajalugu ja võidupäeva selle ettekujutuse loomiseks, et Venemaa asub ka praegu vaenulike jõudude piiramisrõngas?
Just sellepärast ei ole II maailmasõja ajalugu Venemaal inimeste huviväljast kadunud. Samuti mitte Ida-Euroopas. Võin seda kinnitada ühe lihtsa näitega. Eesti kirjastus otsis mind ise üles, Poola ja Leedu kirjastused samamoodi.
Ida-Euroopas pakub see teema huvi. Aga mul ei ole seni õnnestunud leida kirjastajaid Saksamaal, USAs või Prantsusmaal. Vana Euroopa jaoks on see kõik ammune minevik, aga Ida-Euroopas ja Venemaal on tegu ühiskondlikult kuuma huviobjektiga. Ükskõik milline Suure Isamaasõja aega käsitlev film või raamat pakub huvi isegi enam kui jooksvad poliitilised sündmused.
Ka huvi minu raamatute vastu näitab sedasama. Tiraažid pole sellised mitte seetõttu, et tegu on niivõrd heade raamatutega, vaid teema pärast. Kui oleksin kirjutanud Peeter Esimesest, siis ei loeks neid keegi.
Võit II maailmasõjas on see tähtsaim ning ka viimane ankur, mis hoiab paigal Nõukogude identiteeti ja müüti suurest seltsimees Stalinist. Ning kõik jõud, kes on huvitatud Venemaa edasi eksisteerimisest autoritaarsel kujul, kus demokraatiast on üksnes mõned välised tunnused, on ka Stalinist huvitatud.
Seda võidakse tunnistada või mitte, aga konstruktsioon on umbes selline: meid ümbritsevad vaenulikud jõud, kes ihuvad hammast meie avaruste ja rikkuste peale, ja seetõttu on tarvis seada oma poliitikat nõnda, et kõik ümberringi meid kardaksid. Ning siis ilmubki välja suure Stalini kuju sinelis ja saabastes.
