Mu poeg on õppinud vene koolis Venemaal ja natuke Eestis, soome koolis Soomes ja Venemaal ja praegu õpib ta eesti koolis Tallinnas.

Eri koolisüsteemide puhul oleme kogenud, tundnud ja näinud nii mõndagi huvitavat ja erinevat. Minu laps õppis ja õpib siiani väga hästi. 2005. aastal läks ta esimesse klassi tavalises vene koolis Moskvas. Aga esimesed probleemid olid tekkinud selle kooli ettevalmistusklassis. Poeg rääkis mõnikord, et üks õpetaja karjub alati tema sõbra peale, kellel on õppimisega raskusi. Ning et muusikatunnis sunnitakse neid enne uut aastat laulma õigeusklikke jõululaule. Ma läksin ja selgitasin õppeosakonna juhatajale, et oleme ateistid ja vaba-mõtlejad, et minu arvates on papid samasugused kui kommunistid – tahavad teha inimesi alandlikeks orjadeks, et neid oleks lihtsam valitseda, ning üleüldse võib nende laulude kohustuslik laulmine solvata teiste uskude esindajaid. Tema, juba vana naine, naeratas kurvalt ja ütles: „Aga mis teha? Me oleme alluvad inimesed. Kui meile tuleb käsk anda usuõpetust, siis me teeme seda, keegi ei tohi midagi vastu öelda...”

Sain esimest korda aru, et pean pojaga Venemaalt ära kolima, kuna mul on võimatu elada maal, kus suurel osal inimestel on orjalik mõtteviis. Veel rohkem nägin ja tajusin seda, kui mu laps õppis 1. ja 2. klassis. Kahjuks ei ole vene koolis Nõukogude Liidu ajast saadik peaaegu midagi muutunud. Kehtib samasugune kuriteo-karistuse põhimõte: iga laps on loomult halb, seega on vaja laste vastu võidelda ja neid maha suruda. Nii kool kui ka perekond püüavad pidevalt lapsele tõestada, et ta on alati milleski süüdi ja alati on midagi, mille eest teda karistada. „Hea” laps on „surnud” laps – hall näotu robot, kel pole tahte- ega mõttejõudu.

Niimoodi kasvavad lapsed lasteaiast saadik pideva karistuse hirmus, keerutavad ja valetavad meeleheites, et ennast süüdistustest päästa. Nii pole midagi imestada, kui noortest inimestest saavad kurjategijad, narkomaanid, enesetapjad... Selliseks kasvatavad neid kool ja perekond. Lastele öeldakse: ole nagu teised, tee nagu teised. Sellise kasvatuse tulemusi on suurepäraselt kujutatud filmis „Klass”. See probleem eksisteerib kogu maailmas, igal maal. Ainus viis sellest üle saada on õpetada lastele: „Mõtle oma peaga! Ära kuula teisi, ole sõltumatu!” Mõnikord on see raske tee, aga ainus võimalus saada vabaks on võtta vastutus kõige eest, mida teed. Ori mõtleb: ma olen selline, sest mu elu on selline, mis teha. Vaba inimene mõtleb: minu elu on selline, kuidas ma teda kujundan?

Totalitaarses riigis nagu Venemaa on see probleem keerulisem, sest sealne orjus on sügav. Samuti alati kehtiv moraal: kes ei ole meiega, on meid vastu! Õudne! Miks ei suudeta elada ilma vaenlasteta, miks on alati vaja, et keegi oleks „halb”?

Aga soome kool? Seal peaks ju olema paradiis! Erinevalt vene koolist õpetajad ei karju laste peale ega alanda lapsi, lastest peetakse lugu. Kool ei ole vangla nagu Venemaal – vastupidi, see on sõbralik paik, kus lapsed saavad teada palju uut; õppimine on huvitav, õpikud suurepärased. Hindeid ei panda iga päev, nõnda säästetakse lapsi pidevast võrdlusest, kes on esimene, kes teine, kes viimane. Pole kadedust – lapsed teavad, et keegi pole parem ega halvem, vaid igaühel on oma tee. Keskhariduse tase Soomes on peaaegu parim maailmas. Kõik oleks justkui korras.

Samas juhtub ka Soomes mõnikord selliseid asju nagu filmis „Klass”. Minu arvates on sellel kaks peamist põhjust.

Esiteks on inimeste ja ametnike vahel külm bürokraatlik sein. Mitte ainult koolis, vaid igal pool Soomes. Nad nagu kardaksid elavat inimlikku suhtlemist ja peidavad end seaduste, paberite ja arvutite seina taha, tahtmata inimesest midagi enamat kuulda, kui tema dokumendid näitavad. Soomes oli mul tunne, et inimlikkus on küll olemas, aga ainult tööajal ja seadusega lubatud määral. Teiseks oli mul tunne, et liigne võrdsustamine surub samuti isiksust maha. Teiste hulgast eralduda või esile tõusta on häbiväärne.

Eesti koolisüsteemil on üks väga hea omadus – siin ei ole üldjuhul usuõpetust, see või-maldab vabamõtlejate kasvatamist. Hariduse tase võiks olla kõrgem, aga küllap see paraneb ajaga. Peaasi, et kõike tehtaks hea südamega ja armastusega laste vastu. Selline peaks olema peamine põhimõte vaba riigi koolis. Ainult armastatud lapsed saavad kasvada vabadeks inimesteks. Parem on teha (või mitte teha) midagi armastusest, hea meelega ja vastutustundega. See on ka meile, vanematele ja õpetajatele, raske ülesanne, kuid ometi on see ainus võimalus areneda.

Mida veel öelda eesti kooli kohta? Ainult seda, et siin on lootus. Minu poeg on õppinud alles lühikest aega eesti koolis (5. klassis) ja siin meeldib  talle väga. Lapsi ja õpetajaid on igasuguseid, aga üldiselt on nad sõbralikud ja avameelsed. Me loodame väga, et kõik läheb hästi – nii minu pojal kui ka kõikidel lastel eesti koolides.