Õhtulehe juhtkiri
Ameerika ülim õigus
Üllatav on jälgida Eesti riigi ülimaid jõupingutusi, et advokaadi poolt teele veeretatavate takistuste kiuste anda USA soovil sinna välja Eesti kodanik, sellal kui teised riigid tegelevad oma kodanike huvide kaitsega.
Asi on seda kummalisem, et too inimene pole natsikurjategija või mõrvar, vaid kõigest aegunud finantskuriteos kahtlustatav. Normaalne riik menetleks oma kodanike süüasju ise – juhul kui need ikka paragrahvi alla mahuvad. Nüüd antakse Eesti kodanik välja asja eest, mis Eestis on jokikunstnike pärusmaa ning mille eest meil karistatakse halvimal juhul šokivangistusega. Lombi taga on karistused samalaadi üleastumiste eest suurusjärgu võrra karmimad kui Eesti leebed kohtuotsused. Iraak on juba mõnda aega muinasjutulise rikastumise paik, kus sinna voolanud miljardite toel on rikastunud arvukad ülesehitusfirmad ning -kontorid käsikäes kohaliku eliidiga. Selles mastaabis oleks väljaantav kodanik oma väidetavalt sihipäratult kasutatud miljoniga kõigest prügikala.
Samas – meil on Ameerika päritolu riigipea, meie justiitsminister on suur lombitaguse kummardaja ning riigikohtu juhtki on pärit temaga samast parteist. Nii on väljaandmine mitte kohtu-, vaid riiklik otsus. Me anname oma kodaniku välja, sest meile on tähtis viisavabadus USAga, me tahame, et Washington oleks jäigem Moskvaga ja et NATO kaitseks meid vene karu eest. On selge, et väljaandmisotsusele pidi Eesti ja USA vahel eelnema kulissidetagune kauplemine. Selgemast selgem on seegi, et Venemaa oleks sarnase soovi peale Eesti poolt pikemata kuu peale saadetud.
Kuid USA on teada riigina, kes vajalike ülestunnistuste saamiseks viib kahtlusaluseid kolmandatesse riikidesse piinamistele. Nii sobib üliriik, kes on viljelnud ka Guantanamo piinalaagri pidamist, kindlasti Eestile õiguslikuks eeskujuks ja on seega parim koht Eesti kodaniku üle näidiskohtupidamiseks.