http://www.krotov.info/acts/12/pvl/lavr.htm

kui venekeelses tõlkes.

http://www.krotov.info/acts/12/2/pvl.html

Lugesin ise venekeelset tõlget ja on täitsa talutav lugemine, pole keeruline ega midagi. Huvitaval kombel pole seda teksti eesti keelde tõlgitud, või ma eksin? Igal juhul ei suutnud ma leida ei eestikeelset raamatut ega ka veebist teksti. Võiks ju olla! Selline naaberrahva alustekst.

Panen lühidalt kirja oma tähelepanekud. Teos käsitleb Venemaa vanemat ajalugu, alates Noa poegadest Sem, Ham ja Jahvet. Kes siis jagasid maa ära, Sem sai idamaad (Pärsia, India), Ham lõunamaad (Egiptus, Etioopia, Küpros, Lüüdia, Trooja) ning Jahvet põhja- ja läänepoolsed maad, muu hulgas Britannia, Dalmaatsia, Arkaadia, Albaania, Armeenia, Sküütia, Makedoonia, slaavlaste alad, Kaukaasia mäes, jõed Desna, Pripjat, Daugava, Volhov, Volga. Jahveti aladel elasid ka russid (ilmselt üks taani hõim), tšuudid (ilmselt on silmas peetud eestlasi), merjalased (välja surnud soome-ugri rahvas), muromid, vessid, jamid, ugrad, mordvalased, permlased, leedulased, semgalid, latgalid, liivlased. Samuti varjaagid (ilmselt silmas peetud taanlasi, toonaseid Läänemere valitsejaid), mille alad ulatusid Varjaagi merest (ilmselt silma peetud Läänemerd) kuni Inglismaani. Jahveti aladel elasid varjaagid (taanlased), šveedid (ilmselt svealased, rootslased), normannid, goodid (ilmselt on silmas peetud gotlandi saare elanikke), russid (ilmselt üks taanlaste hõim), inglased, sakslased, veneetslased ja paljud teised.

Sem, Ham ja Jahvet elasid sõbralikult teineteise kõrval ja kõik oli nagu üks rahvas. Kuni tekkis mõte rajada maast taevani sammas, Babüloni linna lähedale, mida ehitati 40 aastat ja mis ei saanudki päris valmis. Kuni jumal tuli vaatama linna ja sammast ning ütles: "Vaat sulle ühte sugu ja ühte sammast!" Ning jumal segas rahvad ära ja jagas need 70 ja 2 rahvaks ning asustas need üle maailma laiali. Pärast rahvaste segamist lõhkus jumal suure tuule abil samba, mille jäänukid on Babüloni ja Assüüria vahel. Ja sellest jagamisest tuleb ka slaavi rahvas, mis on Jahveti sugu. Pärast seda elasid slaavlased Doonau ääres, praeguste Ungari ja Bulgaaria aladel. Kust nad liikusid edasi lääne ja põhja poole. Kirjeldatud on, kuidas slaavlased elasid jõgede ääres varjaagide-kreeklaste vahelisel kaubateel. Põhjapoolsed slaavlased rajasid Ilmeni järve ligidale linna Novgorod. Läänepoolsed slaavlased, poljaanid (poolakad), rajasid linna Kiiev. Nimi tuleb ühe poljaani valitseja Kii nimest (tema vennad olid Šek ja Horiv, õde Lõbed).

Kroonika kirjeldab, et tšuudid (eestlased), semgalid, liivlased jne on samuti Jahveti soost, aga räägivad teistsugust keelt. Ja et nad maksavad venelastele andamit.

Kroonika kirjeldab, kuidas vanadele slaavlaste aladele Doonau ääres tulid kõigepealt lõuna poolt sküütide ehk kasaaride (kunagine juudi usku suur türgi hõim, praeguseks segunenud teiste rahvastega) juurest bulagrid (ilmselt on tegemist 8-9. sajandiga maj) ning asutasid end slaavlaste aladele. Siis tulid valged ugurid ehk kasaarid. Ning edasi obrid (kavaarid), kes olid küll suurt kasvu ja särava mõistusega, ent jumal saatis nad kõik surma.

Siis kirjeldab kroonika, kuidas eri slaavlaste hõimudel olid erinevad kombed ja tavad, omad seadused, erinev temperament. Poljaanid olid vaiksed ja arukad, austasid perekonda ja vanemaid, neil olid arenenud pulmakombed. Drevljaanid elasid nagu metslased, tapsid üksteist ja polnud mingeid kombeid. Radimitšid, vjatitšid ja severjaanid elasid metsas, toitusid metsasaadustest ja pulmi ei pidanud. Ent nende külad käisid üksteisega läbi, lauldi laule, mängiti mänge ja ilmselt siis seksiti ka, meestel oli 2-3 naist. nemad kasutasid põletusmatust, pärast põletust korjati tuhk kokku ja pandi väiksesse urni ning urnid paigutati teede äärde. Vjatitšid kasutasid seda tava pikka aega. Seda põletuse tava kasutasid ka krivitšid, kes ei tundnud jumala seadusi.

Kroonika algab aastaga 852, sel aastal mainiti kreeka kroonikates esimest korda Venemaad.
Kroonika kirjutab, kuidas aastal 859 võtsid varjaagid andamit tšuudidelt, hasaarid poljaanidelt ja severjaanidelt.
Aastal 862 saadi varjaagidest merel jagu ja andam võeti omale, end mindi saagi pärast omavahel tülli. Tapeti teineteist halastamatult, kuni öeldi endale: "Lähme otsime omale vürsti, kes meid valitseks ja meie üle õiglaselt kohut mõistaks." Mindi üle mere varjaagide, russide juurde. Ütlesid siis russidele tšuudid, sloveenid, krivitšid ja muud: "Meie maa on suur, aga korda seal ei ole. Tulge ja valitsege meid." Ning tulidki kolm venda peredega, võtsid endaga kõik russid, tulid ja vanim vendadest Rjurik asus Novgorodi, teine, Sineus asus Beloozerosse ja kolmas, Truvor, Izborskisse (Irboska). Ja nende varjaagide järgi sai Venemaa omale nime (Russkaja zemlja). Nii said novgorodlastest, kes enne olid sloveenid, varjaagi sugu rahvas. Paari aasta pärst surid Sineus ja Truvor ning Rjurik võttis kogu võimu enda kätte ning hakkas oma meestele linnu jagama: Polotsk ühele, Rostov teisele, Beloozero (Peterburist ca 500 km ida poole jääv linn) kolmandale. Varjaagid on neis kohtades sisserännanud, kohalikud elanikud on Novgorodis sloveenid, Polotskis krivitšid, Rostovis merjad, Beloozeris vessid, Muromis muromlased, ja kõigi nende üle valitses Rjurik. Tal oli kaks sõpra, kes polnud tema sugulased ja kes asusid oma peredega teele Konstantinoopoli suunas mööda Dnepri jõge ning tee peal nägid mäe otsas linnakest. Nad küsisid: "Kelle linn see on?" Neile vastati: "Olid kolm venda, Kii, Šik ja Horiv, kes rajasid selle linna ja jätsid maha, meie siin nüüd oleme, nende järeltulijad ja maksame hasaaridele andamit." Nõnda jäid Askold ja Dir sellesse linna elama, võtsid enda juurde palju varjaage ning hakkasid valitsema poljaanide maad. Rjurik jäi valitsema Novgorodi.
866. aastal korraldasid Askold ja Dir sõjakäigu kreeklaste, Konstantinoopoli vastu.
879. aastal suri Rjurik ja andis võimu üle oma sugulasele Olegile, Rjuriku poeg Igor oli veel väike.
882. aastal kogus Oleg kokku suure varjaagide, tšuudide, sloveenide, merjade, vesside ja krivitšite sõjaväe ning võttis võimu Smolenskis, kuhu pani valitsema oma mehe. Sealt liikus alla ja võttis Ljubetši, ning pani valitsema oma mehe. Siis jõudis Kiievi alla ja kuulis, et seal valitsevad Askold ja Dir. Siis tappis ta kavalusega Askoldi ja Diri, Askold maeti mäe peale, mida kutsutakse Ugorski, kuhu rajati püha Nikolai kirik. Diri haud asub püha Irina kiriku juures. Oleg asus ise Kiievisse elama ja ütles: "Saagu sellest Venemaa linnade ema." Tema juures elasid nii varjaagid kui slaavlased. Oleg pani linnadele kohustuse maksta andamit.
903. aastal oli Igor sirgunud suureks, saatis Olegi sõjakäikudel ning võttis omale Pihkvast naise, nimega Olga.
907. aastal jättis Oleg Igori Kiievisse ja läks ise suure sõjaväega Konstantsinoopoli peale, tal oli ligi 2000 laeva. Oleg pani laevadele maale tulles rattad alla ja liikus täispurjedes linna peale. Linnast öeldi: "Ära hävita linna, anname sulle, mida vaid soovid." Talle toodi toitu ja veini, ent Oleg lükkas selle tagasi, mispeale arvasid kreeklased, et tegemist on püha Dmitriga, kelle jumal on neile saatnud. Ja Oleg nõudis välja andami rahas igale oma mehele, kogu 80 000 mehele. Kreeklased olid andamiga nõus ja sõlmisid rahu. Lisaks nõuti andamit vene linnadele.
912 Oleg suri maohammustuse kätte.
913 asus võimule Igor, Rjuriku poeg.
941 Igori sõjaretk Konstantinoopoli vastu 10 000 laevaga, mis ebaõnnestus.
944 Igori uus sõjaretk. Kreeklased lubasid andamit suurendada.
945 Igor käis oma družiinaga drevljaanide juures andamit kogumas, aga oli hooletu ja ta tapeti.
946 Olga korraldas oma poja Svjatoslaviga sõjaretke drevljaanide vastu, mis oli edukas. Svatoslav saab Venemaa juhiks.
955 Olga korraldab sõjakäigu kreeklaste vastu Konstantinoopoli alla. Tsaar (tseesar) Constantine oli vaimustunud Olga ilust ja tarkusest, kutsus Olgat riiki valitsema. Olga lasi end patriarhil ära ristida. Ta sai ristinime Jelena.
969 Olga sureb.
972 Svjatoslav hukkub 28-aastaselt võitluses Petšeneegidega.
973 asub riiki juhtima Jaropolk.
980 Vladimir võtab Kiievis võimu.
986 eri usulahkude esindajad hakkavad Vladimirile oma usku soovitama
987 Vladimir laseb kõigi uskude esindajad tulla enda juurde oma usku presenteerima: bulgarid (muhameedlased), sakslased, juudid, kreeklased. Siis saatis Vladimir oma esindajad kõikide nende uskude asukohamaadesse kohapeale asja uurima. Mehed siis tulid tagasi ja rääkisid, et Bulgaarias nägid, et pole seal mingit lõbusust, usk on hirmus kurb ja sünge, inimesed muudkui kummardavad, vaatavad sinna ja tänna nagu hullumeelsed. Pole hea usk. Saksamaal käisid vaatamas teenistusi, aga ei näinud mingit ilu. Siis Kreeka kohta rääkisid, et kui läksid sinna, kus jumalat teenitakse, ei saanud aru, kas oled maa peal või taevas: sellist ilu ja toredust maa peal näha pole, seda ei saa isegi sõnadesse panna. On näha, et jumal on seal rahvaga ja teenistus parem kui teistes maades. Seda ilu ei saa unustada, nii nagu inimene, kes on maitsnud magusat, ei võta enam suhu kibedat. Bojaarid ütlesid: "Kui Kreeka seadus oleks olnud halb, poleks sinu vanaema Olga seda vastu võtnud, ja tema oli kõigist targem."
988 Vladimir laseb end ristida kreeklaste usku. Ning lasi ristida ka oma 12 poega. Pojad pani ta Venemaa linnu valitsema.
989 Vladimir otsustab rajada jumalaema kiriku, kutsudes meistrid Kreekast.
1014 Jaroslav, Vladimiri poeg, Novgorodi valitseja keeldub osa andamit Kiievile edastamast. Vladimir plaanib poja vastu sõjakäiku, ent haigestub.
1015 Jaroslav kutsub mere tagant omale varjaage appi. Vladimir sureb haigusse. Svjatopolk tapab venna Svjatoslavi ja võtab Kiievis võimu. Jaroslav kogub tuhatkond varjaagi ja veel 40 000 meest ning läheb Svjatopolki vastu.
1016 Jaroslav ja Svjatopolk seisid kolm kuud teineteise vastas teine teisel pool Dnepri jõge. Lõpuks mindi kokku, Jaroslav võitis lahingu, Svjatopolk põgenes Poola. Jaroslav oli 28-aastane.
1018 Boleslav läks koos Svjatopolki ja poolakatega Jaroslavi vastu. Jaroslav kaotas lahingu ja põgenes Novgorodi. Boleslav hakkas riigis oma võimu kehtestama. Jaroslav plaanis juba mere taha põgeneda, kui Novgorodi mees Konstantin ütles: "Tahame veel Boleslavi ja Svjatopolki vastu võidelda." Koguti raha ning palgati välismaalt varjaagi sõdalased. Boleslav ja Svjatopolk põgenesid Kiievist, võttes kaasa vara, ning Jaroslav võttis võimu.
1026 Jaroslav jagab riigi mööda Dneprit pooleks, teine pool läheb noorema venna Mstislavi kätte.
1030 Jaroslav korraldas sõjaretke tšuudide vastu, võitis neid ja asutas Jurjevi (Tartu) linna. Samal ajal suri Poolas Boleslav, rahvas tõstis mässu ülikute vastu.
1031 Jaroslav ja Mstislav vallutasid Poola.
1036 suri Mstislav, Jaroslav võttis võimu kogu riigis.
1037 Jaroslav rajab suure linna (ilmselt Jaroslavl), mitmeid uusi kirikuid, ristiusk levib laiemalt.
1054 Jaroslav sureb 76-aastaselt.
1095 piirasid polovetsid Jurjevi linna kogu suve, ja oleks peaaegu linna ära võtnud. Inimesed suutsid linnast põgeneda ja polovetsid põletasid linna maha.