Lintšimine Eesti moodi
Dimitri Klenski
Kui Riigi Peaprokurör Norman Aas teatas pärast 2007.aasta aprillikuu organisaatorite kohtuasjas õigeksmõistva kohtuotsuse väljakuulutamist, et uurimisorganid kogusid eeluurimise käigus niipalju tõendeid, kui palju oli neid võimalik koguda ja et eeluurimine oli kvaliteetne, siis langes kriitikasadu juba Riigiprokuratuuri kaela. Aga ilmaasjata.
Kui vahetu protsessiosaline võin ma väita, et uurijad ja prokurörid andsid endast maksimumi. Selleks, et imiteerida kohtualuste „neliku“ vastu kohtuasja, lisasid nad kohtulikele „tõenditele“ paraja annuse teadlikku valet (näiteks üleskutseid koguneda 26-da aprilli 2007. aastal Tõnismäele).
Aga teisiti ei saanudki olla. Juba alates ideest, mille eesmärgiks oli „määrata kindlaks“ konkreetsed süüdlased ja lükata käima kohalik „Riigipäevahoone süütamise“ kohtuprotsess, rajanes kõik valedele. Võimudepoolne üritus oli suunatud sellele, et vabaneda vastutusest „pronksööde“ vältimise eest. Kõige selle tulemusena on meil kohtuasi, milles polegi kohtuasja. Kohtueelse uurimisega kogutud materjal ei vasta Karistusseadustiku paragrahvi 238 sätetele.
***
Arvatavasti peab kohtuotsust austama ja seda juba ainuüksi kohtuotsuse enda pärast. Kui aga keegi omab kohtuotsuse suhtes vastuväiteid, siis ta peab omama teisi ja kindlalt vettpidavaid tõendeid.
Kuid mitte ainult laiad rahvamassid, vaid ka poliitikud ja õigusteadlased langesid hüsteerika küüsi ja käituvad nüüd nagu spordifännid - nad nimetavad kohtuotsust „farsiks“, „marasmiks“ ja „meeletuseks“. Lisaks sellele loevad nad kohtualuste „nelikut“ endiselt süüdiolevaks. Isegi viimastel päevadel aset leidnud rõhuasetuste muutumine - Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (see tähendab „Moskva käe“ kaasamine rahutuste organiseerimisse) ei vabasta „nelikjõugu“ süüdistamist rahvamasside poolt.
Endisi kohtualuseid nimetatakse nüüd „etturiteks“ (ajaloolane David Vseviev), „sulideks“ (endine justiitsminister, riigikogulane Ken-Marti Vaher), „provokaatoriteks“ (ühiskonnateadlane Rein Ruutsoo), „Kremli ja FSB agentideks (Reformierakonna parlamendisaadik Raivo Järvi).
Ida-Virumaa maakonnalehe „Põhjarannik“ toimetaja nimetas mind „Eesti vaenlaseks“ ja „vihakülvajaks“, poliitikateadlane Rein Ruutsoo aga leiab, et ma „vihkan oma riiki“. Eesti Rahvuslaste Liikumise juhtfiguur nõuab minu adekvaatset karistamist „põhiseadusliku korra vastu suunatud rünnete“ ja „rahvustevahelise vaenu õhutamise“ pärast... Eelpool juba mainitud endine justiitsminister Ken-Marti Vaher leiab, et minu tegevus on suunatud Eesti omariikluse vastu, juristist Riigikogu liige Urmas Reinsalu süüdistab mind aga riigireetmises.
Imestama paneb ka avalikkuse, aga ka poliitikute ja ajakirjanike „informeeritus“ minu „kuritegelikust“ tegevusest. Jääb mulje, et kunstnik ja parlamendiliige Raivo Järvi saab infot otse „tšekistide“ käest.
Ja Eesti elanikkond neelab naudinguga pilli alla. Kas selline ühiskond on üldse terve?
Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin kardab ühiskonna lõhenemist ja hoiatab (või hoopis ässitab), et väljakujunenud olukorras võivad rahvusradikaalsed rühmitused minna omakohtu teed. Niivõrd suur on eesti ühiskonnas vahe õiglusetundel ja õigeksmõistval kohtuotsusel!
Ja hakkasid laekuma ettepanekud „neliku“ suhtes muude Karistusseadustiku sätete rakendamiseks või isegi Karistusseadustikku paranduste sisseviimiseks, et siis nende paranduste alusel võtta endised kohtualused uuesti vastutusele. Urmas Reinsalu soovitab jätta naturalisatsiooni teel omandatud Eesti kodakondsusest ilma neid isikuid, kes ohustavad riiki ja riigi territoriaalset terviklikkust.
Rahvusradikaalse erakonna - IRL liider Mart Laar kirjutab, et nimetatud seltskond väljus kohtusaalist õigeksmõistetuna ja et selline kohtuotsus solvab väga tema (s.o. Mart Laari) arusaamist õigusest ja õiglusest ning lisab seejärel paatoslikult, et mida peab Eestis korda saatma, et kohus üldse kedagi karistaks? Kas Tallinna kesklinna segipeksmisest ei piisa, vaid tuleb panna tuli otsa kogu linnale?
***
Jääb mulje, et petetud rahvas nõuab totaalselt kättemaksu. Riigitelevisiooni saates Foorum läbiviidud interaktiivne küsitlus näitab, et 93% televaatajatest polnud õigeksmõistva kohtuotsusega rahul.
Viha on niivõrd suur, et unustatud on isegi süütuse presumptsioon, nagu ka meie kirjandusklassiku A.H.Tammsaare romaan, mida läbib punase joonega küsimus kuidas elada: kas arusaamade või seaduse järgi? Kahjuks näitab elanikkonna eestipoolse osa hüsteeriline reaktsioon, et eelistatakse esimest varianti. Aga just nimelt see asjaolu, mitte aga mälestusmärkide kaitse, kõigutab riigi tugitalasid.
Seda tõendab ka radikaalsete rahvuslaste (Eesti Rahvuslik Liikumine) üleskutse allkirjade kogumisest kohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks.
Kust siis sai alguse säärane paganlik (kus iga sissetulija on vaenlane ja seaduse asemel kehtivad arusaamad) õigluse mõiste ja seaduste eiramine? Kahjuks on vastus sellele küsimusele äärmiselt lihtne: kõike võib teha siis, kui see „kõik“ on suunatud venelaste vastu.
Asi on läinud juba niikaugele, et tuleb rahustada avalikku arvamust, eriti seda publikut, kes ujutas Interneti sõjakate avalduste ja ähvardustega, mis annavad juba iseenesest Karistusseadustiku paljude sätete mõõtu välja.
Kahjuks hakkasid tegema selgitustööd just need inimesed, kes panid alguse õigusorganite ja õigeksmõistetud kohtualuste mõnitamisele. Poliitikud, kes niinimetatud „õukonnameedia“ abil ässitasid teadlikult eesti elanikkonda Tõnismäe mälestusmärgi kaitsjate vastu, vaikisid maha nende isikute tegemisi, kes esitasid „Öise Vahtkonna“ liikmeid kui ekstremiste ja Venemaa käsilasi, see tähendab, kallasid neid valedega üle ja falsifitseerisid „Öise Vahtkonna“ avaldusi. Sellest vakhanaaliast võtsid osa isegi Keskerakonna esindajad.
Ja nüüd, püüdes pingeid maandada, kutsus justiitsminister Rein Lang samas Foorumi saates rahvast rahulikkusele, väites, et ees on veel sama kohtuasja arutamine Tallinna Ringkonnakohtus, kus otsustajaks on juba kolm kohtunikku, kes on esimese astme kohtunikust kogenumad.
Rein Langi arvates oleks hea, et see kohtuasi jõuaks otsaga isegi Riigikohtusse, kuna antud kohtuasi oleks Riigikohtu jaoks esimene, kus vaadatakse läbi Karistusseadustiku paragrahvi 238 järgi süüdistatavate isikute kohtuasja.
Valitsusliikme küünilisus hämmastab, kuna tema jaoks on primaarne mitte kohtupoolne õiglus, vaid kohtulik eksperiment. Inimesed on tema jaoks tolmuks: kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad!
Veelgi skandaalsem on Rein Langi esinemise puhul asjaolu, et sellise käitumisega avaldatakse survet kohtule. Muuseas, samasugust pattu lubas endale Riigi Peaprokurör Norman Aas, kes algul väitis, et kohtunik pidanuks olema aktiivsem ja leidma kohtualuse süü. Nüüd on tal mõistus koju tulnud ja ta kutsub üles andma kohtuotsusele hinnanguid ettevaatlikumalt.
***
Eesti ühiskonna õiglustunne on saanud raske löögi ja isegi õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumise korral on minu kallal rakendatud ostrakismi. Mina kui ajakirjanik tunnetan seda eriti teravalt.
Tallinna Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut märkis õieti telesaates Foorum, et võim oleks saanud rahutusi vältida, kui poleks musklitega mänginud. Kuid samas T.Vitsut lisas, et süüdistatavate „neliku“ näol pole arvatavasti tegemist organisaatoritega, vaid et süüdistatavad olid arvatavasti ässitajad ja et nad teostasid riigivastast tegevust.
Ja jälle, kust kohast on hr. Vitsut nii „hästi“ informeeritud?! Ja pealekauba tegemist on ju ametliku pealekaebamisega! Siinkohal ma võin täiesti siiralt väita, et minu tegevus Tõnismäe mälestusmärgi kaitsel piirdus rangelt õigusliku väljaga.
Siin on paslik küsida: kas Keskerakond ise, keda hr. Vitsut esindab, ei kaitsnud monumenti enne 2007.aasta märtsikuus toimunud parlamendivalimisi? Ja kas tema pole ise järgmine, kes istub Pronkssõduri monumendi kaitsmise pärast kohtupinki?
Kõige ülalöeldu selgitus on üks ja selleks on erakondade ennekuulmatu vahendite valik enda poliitiliste huvide kaitseks. Käesoleval aastal hakkavad valijad hääletama kahel korral. Ja kogu sebimine kohtunik Violetta Kõvaski ümber omab valimiseelset alateksti, kui mitte enam..
Igal juhul teavitas keskerakondlane Toomas Vitsut kogu riiki, et Europarlamendi valimistest osa võtta sooviv Klenski on marginaal, kes ei määra ühiskondlikus elus mitte midagi ja seepärast on teda vaja unustada ning Eesti meedia ei peaks andma talle esinemiseks tribüüni. Klenski unustamist nõuab ka üks tuntud Eesti „nõiakütt“ David Vseviov.
Selline on meie karm reaalsus, selline on meie poliitiline kultuur ja sellised on meie tänapäevased kombed. Ja kõik see leiab aset XXI sajandil tsiviliseeritud Euroopas!
***
Täna on Eestis mitteametliku keelu all Georgi lindike, mis on Venemaa sõjalise kuulsuse sümboliks ja mis figureeris kui kompromiteeriv materjal aprillirahutuste organisaatorite kohtuprotsessi süüdistusaktis. Ja samal ajal teatas Kaitsepolitseiamet 2009.aasta alguses, et Raadio Nõmme omanik Margus Lepa ei kujuta meie ühiskonnale mingit ohtu, kuigi see isik tsiteerib otse-eetris Mein Kampfi ja temale kuuluva raadiojaama ruumid on ehitud natsisümboolikaga.
Praegune Eesti elu tekitab muret eelkõige sellepärast, et demokraatia varjus puhkeb õitsele totalitarism, kuid just ühiskonnale šokina mõjunud õigeksmõistev kohtuotsus tekitab lootust, et ühiskond ärkab monorahvuslikust vingust ja rahvuslikust ülbitsemisest.
Praegu on mõistlikud hääled veel erandiks, kuid kuni 5-da jaanuarini ei olnud neid üldse, kui mitte arvestada võimude ja meedia poolt allasurutud „Öise Vahtkonna“ avaldusi.
Tahaks loota, et juhtunu üle järelemõtlemine kainestab Eesti ühiskonda ja me hakkame elama tulevikus inimnäoga Eestis. Selleks aga peab ühiskond teadma tõde nendest, kes on praegu riigitüüri juures.
Praeguseks teab isegi koolilaps, kes on meie ühiskonna rappa viinud. Õigusnormide eiramine meie poliiteliidi esindajate väljaütlemistes seoses õigeksmõistva kohtuotsusega, juriidilise mõtlemise puudumine meie poliiteliidi esindajatel selgitab paljutki.
Demokraatlikus ühiskonnas on kombeks lahkuda võimu juurest vabatahtlikult või saata ebakompetentsed poliitikud ja riigivalitsejad erru.
Dimitri Klenski
Tallinn, 12.jaanuar 2009.a.
