Ebamugavad ajakirjanikud lastakse ju maha. Seesugune mulje jääb, kui jälgida viimastel aastatel Vene võimu suhtes kriitilise hoiaku võtnud ajakirjanike saatust. Filmimees Andrei Nekrassov on Vene võimudele ebamugav mees. Ta korjab uuriva ajakirjanduse järjekindlusega kokku pealtnäha tühisemadki infokillud, paneb nendest kokku suure pildi, mis võimumasina halastamatult lahti riietab. Pilt on häiriv. Sedavõrd häiriv, et suurele publikule neid filme näidata ei lasta. Veelgi enam, vaadates Nekrassovi viimast filmi Vene-Gruusia sõjast pidin ma otse küsima – kas ta oma elu pärast ei karda?

“Teha just selliseid filme, see on minu valik. Seda valikut ei teinud ma mitte eile ega üleeile ja mitte selle filmiga seoses, vaid päris mitu aastat tagasi – ütleme siis, et nn Putini epohhi alguses, kui meil Moskvas plahvatasid saladuslikel asjaoludel majad, mäletate. Olid väga suured kahtlused, et selle kõigega oli seotud FSB. Tänane võim.”

Vene teles seda filmi mõistagi ei näidata. Mind teinekord ikka hämmastab, et inimesed, kes võitlesid Nõukogude korra vastu, kes unistasid vabast maailmast, kes 90ndatel harjusid nägema ausat ja mitmekesist teleajakirjandust, lepivad praegu olukorraga, kus neile paljusid asju ei näidata.

Kõrvalt vaadates tundub see veider. Aga … no vaatame asjadele teise külje pealt. 90ndatel oli Venemaal kahtlemata sõnavabadus. Kuid samas olid needsamad 90. aastad paljude venemaalaste jaoks ränkade majanduslike probleemide ja ebastabiilsuse aastad. Väheste jaoks on sõnavabadus suur varandus. Paljude jaoks on prioriteedid mujal. Neile on tähtsam materiaalne heaolu. Teiseks on tänasel päeva valdavaks saanud viha ja kadedus nende suhtes, kes neil 90ndatel võimul olid.

Vara, nõukogude liidust jäänud pärand, mida rahvas enda omaks pidas, läks ühtäkki üksikute oligarhide kätte. See vihastas. See viha on üks vägev psühholoogiline jõud…

… mida praegune võim oskuslikult kasutab. Inimestele näidatakse, kuidas oligarhidelt võetakse vara, nende üle mõistetakse kohut. Justkui taastatakse õiglus. Ja samal aja vähendatakse inimeste vabadusi.

Kahtlemata kasutab võim seda jõudu enda kasuks ära. Väga oskuslikult seejuures.

Veider, et inimesed ei mõtle selle peale, et praegused juhid olid ka 90ndatel võimu juures. Nad olid osa sellest, mida praegu nii raevukalt vihatakse.

Ilmselt on see lihtne mõttekäik siiski liiga keeruline inimese jaoks, kel hinges kobrutab viha ja kadedus.

Ma ikkagi küsin üle, kas te oma elu pärast ei karda. See teie film Vene-Gruusia sõjast on siiski väga ebamugav film võimude jaoks ja nende jaoks, kes usuvad võimu.

Kuidas ma siis ütlen … loomulikult kardan. Vaid hullumeelne ei karda.

Teie film on õigupoolest dokument sõjast. Mis hetkel tuli idee, et see film tuleb teha? Kohe sõja alguses?

Pisut varem. See sõda, kuigi selline tunne on paljudele jäetud, ei hakanud kuidagi äkki. Olukorda pingestati mõnda aega varem. Enne sõda toimusid samas kandis vene vägede õppused. Sõnasõda käis pikalt. Oli täiesti selge, et Vene võim ei taha sugugi, et Gruusia läheks NATOsse, mille tõttu võeti Thbilisi sellesuunalisi püüdlusi väga valuliselt. 2008. aasta juuli keskel, s.t veidi enne sõda, lähetasid intelligentsi esindajad võimudele avalduse, milles avaldasid lootust, et sõda mitte mingil juhul ei puhkeks.

Kõik, kes vähegi mõtlevad, tunnetasid õhus sõja puhkemist. Ka mina tunnetasin, et midagi sellist on tulemas.

Maailmas üldiselt öeldakse, et see oli Vene-Gruusia sõda, Vene meedia räägib järjekindlalt Gruusia ja Osseetia sõjast. Teil filmis on episood, kus noored osseedi tüdrukud kaunis veendunult räägivad, kuidas nad grusiine vihkavad. Kuidas teile paistab?

Te mainisite neid tüdrukuid – need 18aastased või nooremad tüdrukud. Kust neil selline viha?

Mul on seda raske öelda...

Televisioonist! Lõuna-Osseetias näidetakse kahte-kolme telekanalit. Kahte vene kanalit ja ühte kohalikku. Kõigist neist kanalitest tuleb pidevalt üks ja seesama propaganda – Gruusia-vastane vihakool, kui nii võib öelda. Need tüdrukud on propaganda produktid. Maailmas on alati olnud konfliktid eri rahvusgruppide vahel. See on paraku paratamatus. Ei saa eitada, et ka osseetide-grusiinide vahel on tõsiseid probleeme.

Venemaa roll seal võiks olla progressiivne, lepitav. Aga Vene võim, vähe sellest, et pole lepitanud, ta on tihtipeale päris teadlikult nendele haavadele soola peale raputanud, et rahunemist mitte mingil juhul ei toimuks.

Filmis räägite sõjakoldes olevate inimestega, fikseerite nende mõtteid ja tundeid. Kui keeruline oli venelasena grusiinide-osseetidega rääkida? Kuidas nad teisse suhtusid, kuidas end avasid?

Suhtlemine oli siiski üsna lihtne. Tähendab, Gruusias oli tunduvalt lihtsam. Inimesed tahtsid südamelt ära rääkida, kuidas asjalood on. Lõuna-Osseetias oli märksa keerulisem.

Meenub, et kui sõda algas, siis teatasid Vene agentuurid, et Lõuna-Osseetias on surma saanud 2000 tsiviilelanikku. Kõikjal tsiteeriti just seda arvu. Oma filmis te otsite sellele kinnitust, aga ei leia seda. Hiljem, nagu teame, teatasid ka Vene uudistekanalid märksa väiksemast ohvrite arvust. Mida osseedid ise rääkisid?

Teate, mulle jäi selline mulje, et nad kõik rääkisid peaaegu sõna-sõnalt seda juttu, mida televiisorist Vene kanalite uudistesaated sõja kohta ütlesid. Täpselt sama juttu – suurest hukkunute hulgast, Gruusia sõjaväelaste metsikustest… Täpselt samad sõnad, sama formuleering nagu telekas. Nagu mingi selgeks õpitud tekst.

Mulle tundus, nii julmalt kui see ka ei kõla, et nad müüsid mingit müüti, mis oli selleks puhuks ette valmistatud. Nad teavad, et Venemaa toetab neid väga olulisel määral, teavad, et Venemaa jaoks on vajalik rääkida just sellist juttu, ja seda nad ka tegid.

Siiski, mida te arvate, millal seda filmi näitab mõni Venemaa üleriigiline telekanal?

See on utoopia. Ma muidugi loodan väga, et kunagi seda näidatakse, aga …