„Nii nagu Venemaa kunagi eksportis marksistlikku revolutsiooni, loob ta nüüd rahvusvahelist turgu putinismile,” kirjutas ajalehes The Guardian (21.11.2007) Simon Tisdall juba mitu aastat tagasi. Britt rääkis sellest, et endised Nõukogude vabariigid, nagu Aserbaidžaan ja Valgevene ja ka Kesk-Aasia riigid on putinismile vastuvõtlikud. Nagu ka Venezuela, mille juhi Hugo Cháveze meetoditel on kokkupuutepunkte putinismiga. Itaalias elab Putini suur sõber Silvio Berlusconi, kellega võib kogemusi jagada. Eriti televisioonimeedia suunamisel. „Putini kombed ei sobi Eestisse,” põrutas Andres Tarand (Postimees 14.12.2009). Kas siis putinism hakkab meilgi kanda kinnitama?

Bandiitlik kapitalism

Vene liberaalne politoloog Andrei Piontkovski on iseloomustanud putinismi kui „bandiitliku kapitalismi kõrgeimat ja viimast staadiumi Venemaal”. Piontkovs­ki on seostanud putinismi kleptokraatliku käitumisega, mis seisneb nafta ja gaasi ekspordi rahavoogude allutamises valitseva eliidi huvidele. Meie põlevkiviäri, Eesti Energia ja Eesti riigi segasevõitu energiapoliitika ei küüni oma varjukülgedega kõrgustesse, kus on Gazprom, pihta pandud Jukos, naftamüügifirmad Gunvor ja Millhouse. Putinism toitub äritegevusest, kus liiguvad miljardid dollarid, sealt makstav rendis toetab putinismi poliitilist ehitist. Eestis käib küll pidev tants parteide rahastamise ümber ja kõik ei ole siin kaugeltki korras, kuid Putini Venemaale omast majanduse ja poliitika seost seni avastatud ei ole.

Endiste võidukäik

Putinismist rääkides tuuakse esile Vene eliiti uurinud sotsioloogi Olga Krõštanovskaja tähelepanek, et võim on riigis koondunud pagunitega inimeste ehk nn silovikkide kätte. Mingil määral haakub see vinduva diskussiooniga selle üle, kui palju on Eesti eliidi seas endisi NLKP liikmeid. Meil käib neist diskussioonidest läbi Arnold Rüütli, Andrus Ansipi või Edgar Savisaare nimi. NLKP liikmelisus on Eestis siiski teine asi kui pagunid Venemaal. Kuulumine kommunistlikku parteisse räägib, viisakalt öeldes, inimese hästi arenenud edasipüüdlikkusest ja kohanemisvõimest, ja mitte teatud militaarset tüüpi mõttelaadist, mis on tugevalt esindatud praeguses Vene valitsuses. Julgeolekuprobleemide lahendamise kogemust võib kohata meie poliitikas sotsiaaldemokraat Jüri Pihli puhul ja esimehe mõned teod on demokraatlikke põhimõtteid väärtustavates sotsides ja nende toetajates kahinaid tekitanud. Põhilises on meil võim ikkagi tsiviilisikute käes. Putini Venemaa oluliseks tunnuseks on ajakirjandusvabaduse piiramine. Mis toimub Eestis? Putinismi leviku poolt räägiksid justkui Edgar Savisaare perioodiliselt väljapaisatavad väited, mille järgi kaks suurt päevalehte on õukonnaajakirjandus, mis täidab valitsuspartei Reformierakonna tellimust. Freedom House’i uuringud Venemaa-sarnast pressivabaduse piiramist Eestis ei kinnita. Olulistes punktides putinismiga kattumist Eestis ei ole. Kas auväärt Andres Tarand näeb kolle?

Riigikogu ja duuma

Eesti poliitika valukohaks on nimetatud meie parlamenti. Kuluhüvitiste ja riigi tippmeeste palkadega tegeleva riigikogu maine on madal. Hilissügisel 2009 kippus Eesti Päevalehes minema diskussiooniks, milline võiks olla väikeriigi hästitoimiv parlament. Algas see Peeter Jalaka loost „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” (EPL 28.11.2009), millele sekundeeris Jaak Allik (EPL 3.12.2009). Arut­elu ei jõudnudki kuhugi, kui tuli uudis „Ene Ergma: Eesti parlament reformimist ei vaja” (Delfi 3.12.2009), pärast mida jätkata oleks olnud mõttetu. Vaid veidi hiljem, 28. jaanuaril ütles Venemaa duuma spiiker Boriss Grõzlov: „Parlament ei ole diskussooni koht.” Kontakt toimib. Meie riigikogu sarnaneb tõepoolest Venemaa duumaga – lööb seadustele templid peale, tahab isegi piirata ekspertide kui segava faktori kohalolekut riikli­kult tähtsate küsimuste arutelul. Millegipärast tekitab selline käitumine mõtte, et hoidutakse tähtsatest asjadest rääkimisest. Väliselt on kõik kena: mitu parteid, koalitsioon ja opositsioon. On diskussioon, tihti küll tühjale saalile, on isegi „reetmisi”. Probleem on aga sügavamal – parteipoliitilises kultuuris. Äsja on seoses Rahvaliidu kokkukukkumise võimalusega hakatud innukalt arutama partei juhtfiguuride ja nende väljundi küsimust. „Rahvaliidu sõnumid on olnud arusaamatud. Karel Rüütli ja enne teda Arnold Rüütel on rääkinud pikalt ja põhjalikult aga mitte millestki,” ütles Ainar Ruussaar Kuku „Keskpäevatunnis” (13.03.2009). On olnud spekulatsioone, et ta on variisik, kelle kaudu juhib Rahvaliitu selle eelmine juht Villu Reiljan. Siit hakkab peale kummaliste sarnasuste rida naabermaaga. Seal on asi veelgi kavalamalt korraldatud – Vladimir Putin on võimupartei Ühtne Venemaa esimees, ilma et oleks selle partei liige.

Parteiline karjäär

Nii Eestis kui ka Venemaal ei määra parteilaste edasiliikumist karjääriredelil mitte vaimsed võimed ja oskus diskussiooni pida­da, vaid kuulekus. Heaks näiteks on siin Keskerakonna juhtfiguuride ja sõnaosavate poliitikute Peeter Kreitzbergi ja Sven Mikseri juhtum. Nende karisma hakkas aastaks 2004 häirima kriitikat mittetaluvat Edgar Savisaart, millele järgnes Kreitzbergi ja Mikseri siirdumine sotside hulka. Nagu Venes, on ka meil poliitika mitte riigi ja ühiskonna arendamise vahend, vaid kapital, mis tuleb hüve­deks konver­teerida. Katrin Siska Lindakivi kultuurikeskuse juhiks istutanud Keskerakond pole siin üksi. Võimuparteil Reformierakonnal on nutti leidmaks oma liikmetele soojad kohad kas riigiametites, Euroopas või panganduses.

Vene politoloogid kirjutavad, et nende kodumaal on poliitiline konkurents kadunud. Pole ideede võistlust ei parlamendis ega parteide sees. Ja asi puudutab ühtemoodi nii võimuparteid kui ka opositsiooni. Tuleb tuttav ette. Hiljuti on meil toimunud mitme erakonna kongresse, mis ei ole andnud erilist väljundit ühiskonda – tulemused olid ettearvatavad ja igavad. Pole uusi ideid ega uusi inimesi, kes nendega välja sõidaksid. Veidi vaidlusi ja elevust paistab vaid Isamaa ja Res Publica Liidu ning roheliste ridades. IRL maadleb haridus- ja haldusreformiga, millele partnerid Reformierakonnast kaikaid kodarasse loobivad. Reformierakonna eurojutt on veidi kobedam, kuid seegi pole uus ja selle seos Reformierakonnaga johtub partei enda pingutustest. Putinismile omast paternalismi kohtab Keskerakonna kartuli ja küttepuude jagamise veidras vormis. Kõik parteid püüavad punkte koguda, kirjutades meelevaldselt oma teeneks pensionisüsteemi toimimise, mis on paika pandud võrdlemisi konsensusliku poliitika tulemusena. Poliitiline vastutus kui mõiste kipub hägustuma, olgu tegu võitude või läbikukkumistega. Parteilise mõttetöö järele näib puuduvat vajadus. Kui saabuvad valimised, tuleb kogu esitus tellida niikuinii reklaamibüroode käest.

Rahvuslus vohab

Putini Venemaal vohab rahvuslus. Üldjuhul suhtub võim rahvuslusse heatahtlikult. Seda isegi siis, kui seda jutlustavad uusnatsidest skinheedid. Meedias levitatakse propagandat, mis jutustab piiramisrõngast Venemaa ümber. Putinistlikul rahvuslusel on otsesed siirded Eestis. Ka pronksmehe konflikt sai alguse Moskva moodi kombest tulla kesk­se ausam­ba juurde 9. mail aastal 2005. punaste lippu­de all. Sealt lahtiläinud kraaklemine päädis rahutustega aprillis 2007. Osa siinse vene juurtega elanikkonna hulgas on putinismi juurde kuuluvad Nõukogude impeeriumi taassünni ideed populaarsed. On toimunud teatud radikaliseerumine.

Rahvusküsimused ja võõraviha

Eesti erakondade puhul saab tõmmata seoseid putinistliku rahvuslusega sel moel, et rahvuslus on peegelpildis. Kõige rohkem on see mõjutanud Reformierakonda, kes oli varem liberaalne majandusele keskendunud erakond, kuid kes on viimase viie aasta jooksul järjest rohkem hakanud rääkima rahvuslikest väärtustest. Sotsioloogid on märkinud, et Reformierakond on hakanud noolima valijaid Isamaliidu toetajate hulgast. Isamaaliit on aga oma rahvuslikus retoorikas vindi üle keeranud. Nüüd kus meie poliitikas räägib kaasa putinismi tõmbetuul, on täiesti eriline Ühtse Venemaa sõsarpartei Keskerakon­na olukord. Keskerakonnast on saanud partei, kelle valijaskonnast moodustavad suure osa venelased. Huvitav, et Finlandisierung’i stiilis asju ajav Keskerakond on paljude vene­laste jaoks pae­luvam kui ve­ne erakonnad, kellele Kreml on kaude oma õnnistuse andnud. Deklaratiiv­ne sinisilm­ne rahvuslus torkab järjest rohkem silma. Aktiviseeruvad inimesed serva peal, millest räägib uue ERSP asutamine Tiit Madissoni poolt. Peavoolu poliitikud osalevad rahva Venemaaga hirmutamises ja naaber pole kitsi, annab rõõmuga põhjust selleks. Rahvusluse tõus Venemaal on käinud kaasas koos võõravihaga, millest räägivad aastas sajad kallaletungid teise rassi ja rahvuse esindajatele. Eestis samalaadset võõraviha väljendavat statistikat ei peeta. Siiski tundub, et seni pole see silmatorkavaks probleemiks saanud.

Võimu poole kaldu

Putinismi iseloomustab kohtuvõimu kokkukasvamine täitevvõimuga. Käimasolev teine protsess Jukose suuromaniku Mihhail Hodorkovski üle on siin heaks näiteks. Huvitaval kombel on sel sajan­­dil Euroopa inimõiguste kohtule Eestist laekunud taotlusi võetud menetlusse järjest rohkem. Kui 1999. aastal oli neid 29, siis aastal 2009 koguni 204. Kümne aastaga on tõus ligi kaheksakordne. Selle kasvu taga on ka meie vangis viibivate harrastusjuristide meelelahutus, kuid ainult sellega ei seleta taotluste arvu tõusukõverat, mis viib Eesti arvnäitajate poolest kehva õiguskultuuriga riikide hulka. Kas ei räägi see tõusutrend meie kohtute töö praagi kasvust ja kohtute kaldumisest tugevama poolele? Kohtunikud, kes peaks olema aususe etaloniks, on ise jõudnud süüpinki. Eestis tundub enamasti, et meie riik ja ühiskond arenevad omaenda loogika ja seaduspärasuste järgi.

Tõsiasi, et pisike riik on mõjutatud suurte tõmbetuulest, kipub meelest minema. Meie ei anna maailmale mõistet ansipism ja isegi savisaarizatsijast saab rääkida (kui üldse) ainult kodustes piirides. Väike Eesti kooldub ikka teiste järgi ja mitte vastupidi. Heaks näiteks on möödunud sajandi kolmekümnendad aastad, kus seni korralikult parlamenti hääletanud rahvas otsustas äkki hakata elama Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsi hoole all. Eestlased mõtlesid välja oma vormi, kaaludes praktikat, mis kasutati Adolf Hitleri, Jossif Stalini ja Benito Mussolini juhitud ühiskondades. Kas, kuidas ja kui kiiresti areneb siinmail putinism, näitab aeg. Vene filosoofilise mõtte isa Pjotr Tšaadajev on pannud kirja, et venelased „on olemas vaid selleks, et anda maailmale suur õppetund sellest, kuidas ja miks üks rahvas langeb välja inimsoo seast ja kuidas uuesti minna ta koosseisu”. Ehk siis venelaste saatuslikud eksimused on selleks, et neist õppust võtta. Aga ilmselt pole Tšaadajevi pärand eriti tuntud. Erinevalt Putinist.