Приветствую Вас Гость | RSS Пятница
19.04.2024, 10:41
Наша Партия-
 Партия Справедливости Эстонии
Форма входа
Главная Ei halastatud lastelegi - Форум НП-ПСЭ Регистрация Вход
[Новые сообщения · Участники · Правила форума · Поиск · RSS ]
  • Страница 1 из 1
  • 1
Модератор форума: Peeter-Paul  
Форум НП-ПСЭ » Всякая всячина » Информация на государственном языке(EST) » Ei halastatud lastelegi
Ei halastatud lastelegi
JukuДата: Суббота, 27.03.2010, 12:09 | Сообщение # 1
Группа: Инициаторы
Сообщений: 63
Репутация: -2
Статус: Offline

Küüditatud lapse lugu: Täna algas mu lapsepõlv!

25. märtsil 61. aastat tagasi olid Tallinna tänavad lumeta. Hommikuvalges raputas Jaani kiriku läheduses asuva kortermaja ust tugev koputus ja karm mehehääl hüüdis: “Passikontroll!” 5-aastane Ellen ärkas ema kaisus ega saanud millestki aru. Äkki algas toas meeletu sagimine ja nutt.

“Siis istusime veoauto kastis, ema hüüdis taati. Taat aga läks piki inimtühja tänavat, selg kühmus, Vabaduse platsi poole,” meenutab Ellen täna. “Ema ütles, et hüüaksin mina, hüüdsin, tema aga läks — selg ikka kühmus, sellel minu sirgeselgsel taadil…”
Nii algas ühe 5-aastase tüdruku esimene pikk reis tundmatusse. See reis kestis üle 5 aasta, kuid alles täna soostus Ellen rääkima sellest, mida ta oma lapsepõlvest mäletab.

Ma ei olnud sellele varem mõelnud. Kui palju lihtsam oli elada lukustatuna igasuguse valu eest. Rahulik, vaikne olelemine koos tillukeste rõõmudega. Otsekui kinnikasvanud tiik.

Nüüd on aga tiik üle hakanud ajama ja põhjast tulevad pinnale igasugused asjad. Ma näen jälle öösiti unenägusid, mis mulle üldse ei meeldi.

Mida ma peaksin nüüd nendega peale hakkama?

Jah, ma olin laps ja mu lapseelu polnud kindlasti nii raske, kui seda oli täiskasvanutel. Mul oli palju sõpru nii laste kui ka täiskasvanud kohalike hulgas. Mind hoiti ja hellitati eestlaste poolt.

Aga ka minul olid omad salamured ja hirmud.

Panen nüüd esimest korda kirja mõned mälupildid. Need on mu silme ees vilksatama hakanud ning mu unenägudesse tagasi tulnud ja ma ei tunne end eriti hästi. Võib-olla teeb jagamine enesetunde paremaks?

… Meie vagun on suur ja pime, seal on väga palju inimesi. Ma kardan, sest mu ema ei pane mind nagu tähelegi, ta ainult nutab. Üks tädi hoiab mind süles ja laulab mulle mingisugust unelaulu. Ma olen 5-aastane.

… Rong on kusagil peatuse teinud. Väljas on lumi. Terve rongitäis rahvast kükitab üksteise kõrval ja teeb oma tegemisi. Kõik… üksteise kõrval… päise päeva ajal…

… Seisame jälle kusagil. Vaguniuksed on lahti lükatud, päike paistab, on õige soe. Istun ukse juures, jalad rippu. Mu käes on tükike musta leiba, mida ma kastan veeklaasi ja siis suhkru sisse. Keegi on mu peopesale raputanud sutsuke suhkrut. Seda maitset mäletan tänagi veel. Oli parim maius, mida elus saanud olen. Ma olen ikka veel 5-aastane.

… Oleme vist oma esimesse peatuspaika jõudnud. Lund on palju ja kõik täiskasvanud, ka minu kõhnuke ja haiglane ema, peavad metsatööl käima. Onn on rahvast pungil täis. Kui kõik pikali heidavad, ei saa enam kusagil liikuda. Mingi küünal on, mis tuld näitab. Inimesed ei kõnele eriti. Minu ema nutab.

…Nüüd oleme ühes väikeses külas ja elame oma “lossis”. Siin peatume juba pikemaks ajaks. Minu sünnipäevahommikutel laulavad siinsed eestlased mind akna taga üles. Üks tädi kingib mulle “Onu Tomi onnikese”. Loen selle õhinal paari päevaga läbi. Lugema õppisin veel kodus. Taat õpetas. Ja nüüd loen kõike, mis kätte juhtub. Ka täiskasvanute raamatuid, mis emale saadetud on.

… Ema ja vanaema õmblevad, seda mu ema tervis vahetevahel lubab. Seejuures räägivad nad lõputuid lugusid „eelmisest elust“. Istun põrandal ja kui ei loe, siis kuulan neid. Paistab, et mu ema noorus oli õnnelik…

… Õmblemise eest makstakse meile suhkru, jahu ja munadega. Võib-olla saame ka veidi raha, et poest leiba osta, ma ei tea…
…Mu ema ei räägi palju Jumalast. Ometi tuleb mul igal õhtul lugeda õhtupalvet: „Kallis Taevaisake, too mu isa koju“. Aga oma seletamatus lapsehirmus lisan mõtteis: „Ja tee nii, et mina sureksin enne kui mu ema“….

…Emal on jälle väga halb ja mul tuleb minna velskrit kutsuma. See on üks ühe jalaga sõdurivormi kandev mees. Astun sisse ta uksest. Ta ütleb, et ootaksin veidi ja läheb teise tuppa, küllap oma arstiasju tooma. Aga seal laua peal on lahti lõigatud tumedast jahust sai. Ma ei saa pilku sellelt laualt. Ja ühel hetkel haarangi saiatüki ning püüan selle kiiresti suhu toppida. Aga juba tuleb velsker tuppa ja ta näeb mu saia mugivat suud. Ta ei ütle mitte ühte sõna. Mul on nutt kurgus. Ma tean, et see, mis ma tegin, oli vargus. Ma tean, et see on väga suur kuritegu — ema on rääkinud. Kunagi raiuti inimestel isegi käsi sellepärast maha….

… Aga velsker ei tee märkamagi. Ja nii me läheme ema juurde, tema oma kargul komberdades, mina kohe-kohe nutma puhkemas. Emal on väga halb ja velsker paneb kuppusid. Ja ma ei saa ju nii haigele emale oma kuriteost rääkida. Seni pole mul tema ees ühtegi saladust olnud. Õhtupalve ajal aga palun Jumalalt kogu südamest andestust. Ja siis puhken nutma. Vanaema vaatab mind imestades aga ei lausu sõnagi. Emal on väga halb…

”Kallis Jumal, tee, et ma sureksin enne kui mu ema!”… Ma olen 8-aastane.

… Mul tuleb veel palju kordi minna velskrit kutsuma. Ja iga kord pistab ta mulle nüüd paksu saiaviilaka pihku, ilma ühtegi sõna lausumata….

… On talv. Talved on siin külmad. Aga mingitel teatavatel talveõhtutel kogunevad eestlased meie poole. Ema on kaunistanud ühe toanurga kolme riideribaga. Üks on sinine, keskmine must ja siis tuleb valge. Meie tuba on kuidagi nii ilus. Ühe küünla asemel põleb mitu küünalt. Nad räägivad millestki, millest ma kuigi palju ei taipa. Ja siis nad laulavad. Need on ilusad laulud.

Millegipärast ajavad need ilusad laulud neid aga nutma. Nad nutavad kõik ja ma ei saa millestki aru. Ema ütleb, et see on Eesti sünnipäev…

… Eesti… Vahel ma mõtlen Eestile. Ma tean, et mu memm ja taat on seal. Ma kirjutan neile sageli. Nad saadavad meile palju pakke. Kõige rohkem tuletan ma aga meelde ühte suvepäeva. Oleme emaga rannas, ilm on palav. Ema seisab põlvini vees, ta naerab ja ma veel mõtlen, et kui ilus ema mul on. Ta kutsub mind enda juurde, mina aga ei julge, ma kardan. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis tulevad alati pisarad silma. Äkki ma ei näegi enam mitte kunagi merd… Miks ma küll tookord ei julenud ema juurde minna! Ja siis ma lohutan ennast ühe salamõttega, mida ma teistele rääkinud pole. Ma nimelt kujutan ette, et praegu ma näen lihtsalt und ja kui ma ärkan, olen jälle kodus Pärnu maanteel ja kõik on korras…

… Nüüd olen juba 10. Poodi tuleb ühel teatud ajal leiba. Juba mitu tundi enne seisavad naised ja lapsed pikas sabas. Mina ka. Mu ema on haige ja vanaema peab valvama tema juures. Ivi, minust 2,5 aastat noorem onutütar, on selleks aktsiooniks liiga väike. Ma seisan kannatlikult ja ootan. Ma tean, mis varsti juhtuma hakkab. Niipea kui leib letile jõuab, algab kohutav trügimine. Mind (ja küllap ka teisi lapsi) lükatakse armutult järjekorrast välja. Ma saan müksusid ja need on valusad. Aga ma trügin elu eest ennast järjekorda tagasi. Vahel kordub see mitu korda. Mu peas vasardab aga üksainus mõte: ma pean selle leiva kätte saama, mu ema on haige ja ma ei saa tühjade kätega koju minna. Ja ma surun hambad risti ning trügin meeletu jõuga. Vahel mu võitlus lõpeb võiduga, so leivapätsiga. Vahel tuleb mul aga nuttes koju tagasi minna, leib lõppes otsa ja mina jäin ilma. Vanaema vaatab mulle siis etteheitvalt otsa… Aga mu ema on nii haige…

… „Armas Jumal, too mu isa koju. Ja palun, palun tee nii, et ma sureksin enne, kui mu ema!“…

… Juulis sain 11. Kätte on jõudnud augustikuu. Millegipärast on nad hakanud mulle rääkima, et varsti saadetakse mind Eestisse memme-taadi juurde. See on võimatu! Minu ema on ju nii haige ja ma ei saa tema juurest ära minna. Aga nad aina räägivad ja räägivad… Ma sean valmis ühe kompsu, seon rätiku sisse mõned leivatükid ja peidan selle siis voodi alla. Nüüd ma tean, mis ma teen. Kui ärasõidu päev kätte jõuab, siis ma jooksen varahommikul kodust minema ja olen ära täpselt nii kaua, kuni teised, kellega koos pidin minema, ära sõidavad. Siis tulen tagasi ja jään oma ema juurde. Ta vajab ju ometi mind…

…Armas jumal, palun…“

…On varahommik, see on 29. august. Vanaema äratab mind üles ja saadab ühte tädi appi kutsuma. „Su ema on suremas…“ Tegelikult ei saa ma nüüd pikka aega millestki aru. Keegi on blokeerinud mu mõtlemisvõime. Täidan vanaema käsku masinlikult. Mind viiakse ema juurde, ta on nii väike ja ta sonib. Ei, minu ema ei sure, isagi pole ju veel koju jõudnud…

Aga õhtul öeldakse mulle, et ta on surnud… Ma ei saa ikka veel millestki aru…

… 31. august. Mu ema kirstu järel kõnnib kohutavalt palju inimesi. Seal on kõik eestlased, seal on venelased, seal on minu sõbrad. Inimesed laulavad ja kõik nutavad. Viimane laul algab sõnadega: „Mu isamaa on minu arm…“ Ja selle laulu saatel sünnib midagi kohutavat. Mu ema kirst lastakse hauda. Alles nüüd taipan, mis tegelikult toimub…

…Oma järgnevas elus ei suuda ma enam vaadata ühtegi kirstu, mida hauda lastakse. Mul on siis alati tunne, et seal maetakse jälle mu ema…

… sellel õhtul ei palu ma enam Jumalat. Ei sellel ega ka mitte ühelgi teisel. Mul oli ju ometi ainult kaks palvet ja ta ei täitnud neist kumbagi…

… 1. septembri hommikul saadetakse meid teele…

…Mu kompsu leidis mu vanaema üles siis, kui ma juba tagasiteel rongis loksusin… Aime, see tüdruk, kes meid Eestisse tõi, palus, et ma sööksin või vähemalt jooksin midagi. Mina aga veetsin kõik need 9 pikka päeva ülemisel naril, nägu seina poole. Ma ei tahtnud midagi. Ei süüa, ei juua, ei rääkida. Ma ei tahtnud enam Eestisse, ma tahtsin oma ema juurde…


Punavõim tegi lapsegi kulakuks

Kauane saksa keele õppejõud Siiri Raitar elas küü­ditamise üle iseäranis jõhk­ral moel. Algul kümneid kilomeetreid autokastis jääkülma tuule käes, siis kaks nädalat loomavagunis, pidi 9-aastane tüdruk hakkama saama omasteta.

Raitar on tänaseni veendunud, et tema, nagu ka ta ema, sattus küüdinimekirja eksituse tõttu või nii-öelda augutäiteks. Kasuisal Hans Kulkinil oli küll Valgamaal Koorkülas 23-hektariline talu, kuid selle kinkis ta 1949. aasta alguses metskonnale, kolides naise ja kasutütrega Tõrva.

Siiri Raitari isa Voldemar oli juba 1942. aastal surnud tuberkuloosi. Koorküla Antse talu, mille pärijaks Voldemar vanima pojana oli saanud, jäi vanaisa pidada. Pärast sõda sai Antse talust masina-traktorijaam. Vanaisa pidas omaenda talus ärklikorrusel elamist alandavaks. Ta kolis tuttava tallu, kus suri 1947. aastal.

Süüdi onude pärast?

Lähisugulaste hulgas oli siiski mustemaid lambaid. Siiri Raitari onud Elmar ja Evald said kaitseliitlaste ning sõjaaegsete omakaitsemeestena karmid karistused ning surid mõlemad vangilaagri elust kurnatuna Siberis.

Küüditatud loendasid 28. märtsil Valga jaamas seismas 60 loomavagunit, igal kaks väikest trellitatud akent.

«Kindlasti oli nimekirja sattumine äpardus,» leiab Raitar onude taustast hoolimata. «Minu emal polnud ju mingit süüd, ta oli õpetaja. Ema sai alles Siberis teada, et teda süüdistati kulakluses.»

Ema Amanda Kulkin oli 25. märtsil Valgas õpetajate päevadel, Siiri saadetud Koorkülla vanaema juurde. Amanda võeti kinni Valgas, Siiri leidis NKVD alles 28. märtsil, kui ema oli juba teel Siberisse. Koorkülas orienteerumiseks olid julgeolekumehed haaranud Tõrvast kaasa teejuhi.

Ka puutöömehena leiba teeninud kasuisa Hansu ei leidnud NKVD Tõrva kodust eest, teda olevat keegi jõudnud hoiatada. Pääsemine oli aga näiline. Hans saadeti kaheks aastaks vanglasse passirežiimi rikkumise ehk kodust väljas ööbimise eest võimude teadmata.

Siiri Raitar mäletab enda äraviimisest ilmekamaid kilde: vanaema pakkimas kaasa ämbritäit soolaliha ning valusat külma ligi 40-kilomeetrisel teekonnal lahtises veoautokastis, ihuüksi trobikonna püssimeeste vahel. Sõit külmas, hirmus ja rappumises kevadiselt jääkonarlikel teil päädis oksendamise ja palavikuga.

Valgas seisnud küüdirongi pikkust Raitar ise ei mäleta, kuid teiste äraviidute käest kuulis ta hiljem 60 loomavagunist, igal kaks väikest trellitatud akent.

«Mulle kutsuti meie vaguni juurde arst. See vaatas mu läbi ja arvas, et kõlbab välja saata küll,» mäletab Raitar.

Ülerahvastatud vagunis ei jätkunud kõigile narisid, väikesel Tõrva tüdrukul tuli sõita kaks nädalat kaasapandud riidekoti otsas. Kord päevas anti väljasaadetavaile jaamades vormileiba ja kivisöe järele haisevat kapsasuppi. Üle jäänud leivatükid kuivatati ja need kulusid hiljem asumisel ära.

«Vagunis annetati mulle võileibu, aga mul polnud sugugi isu. Ladusin neist aseme ümber terve poolkaare,» kirjeldab Raitar.

Tema lõppjaam saabus Baikali järve lähedal Burjaatias. Rongile vastu aetud hõredate juustega pilusilmsed külamammid, piibud suus, pelutasid eesti tüdrukut kangesti.

«Mäletan, kuidas ütlesin: mina maha ei tule, need söövad meid ära!»

Burjaadid osutusid aga sõbralikuks rahvaks, kes tegid peagi selgeks, et kui eestlased neid lugupidavalt kohtlevad, koheldakse neid samamoodi vastu. Algul olnud küll raske harjuda, et kohalikud tulid kutsumata küüditatute onni, seisid kambakesi uksel ega lausunud sõnagi. Ainult vaatasid, kuidas kummaliselt plassid suuresilmsed tulnukad omi asju toimetavad.

Pääsemine lastekodust

Siiri Raitar oli sattunud oma emast umbes 2000 kilomeetri kaugusele. Tütre asukohast sai Amanda teada oma emalt, kellelt oli Koorkülla kirjutades paha aimamata uurinud, kuidas Siiril läheb. Kokku elama said ema ja tütar pool aastat hiljem pärast korduvaid palvekirju.

Raitar arvab, et oleks jõudnud enne kaduda mõnda lastekodusse, kui samas vagunis sõitnud Valga perekond Laurits poleks teda oma hoole alla võtnud. Eeskätt on ta tänulik peretütrele, gümnaasiumi lõpuklassist rebitud Helgi Lauritsale, kes teda juba rongisõidul poputas.

«Tõenäoliselt oleks mu nimi muudetud lastekodus venepäraseks, nii et ema poleks osanudki mind otsida,» leiab Rai­tar.


«Andke andeks, mina naiste-lastega ei sõdi,» oli fraas, millega Narva rindel käe kaotanud punaarmeelane Venda Tumm päästis end süümepiinadest. 1949. aasta märtsis jäid tänu talle küüditamata minu isa, tädi ja vanaema.

Mõni päev enne 1949. aasta 25. märtsi kutsuti rahvakaitsekomandör Tumm nn halli majja Tartus Riia ja Pepleri tänava nurgal. Kolmanda korruse kabinetis tegi tumedat verd NKVD (siseasjade rahvakomissariaat – toim) ohvitser talle selgeks, et lähiajal seisab ees riiklikult tähtis operatiivülesanne, milles mehel tuleb kaasa lüüa.

Resoluutse keeldumise peale vastas enkavedeelane ähvardustega, kuid haaras kohkunult sahtlis lebava püstoli järele, kui nägi Tummi ainsat kätt äkki kabuuri suunas liikuvat. Tumm kukutas 14-lasulise Belgia püstoli padrunisalve lauale ning asetas relva selle kõrvale.
«Me paneme teid kinni,» käratas julgeolekuohvitser ning peagi leidis vastuhakkaja end sama maja kurikuulsas keldris.

Tummi vangistus kestis siiski kõigest paar tundi. Seekord osutus «õigel poolel» võidelnud, lahingus invaliidistunud ja varatu mees pähkliks, mida ei hammustatudki katki.



 
Форум НП-ПСЭ » Всякая всячина » Информация на государственном языке(EST) » Ei halastatud lastelegi
  • Страница 1 из 1
  • 1
Поиск:


Участник Премии Рунета 2008Rambler's Top100 Геноцид в Осетии НП-ПСЭ Негражданин Латвии НД Кольцо Патриотических Ресурсов Польские Сайт русских людей, живущих в городе Русской Славы