Peipsi järve jääl mõrvati 1938. aastal kaks piirivalvurit: veltveebel Artur Pungas ja kapral Voldemar Kaio
Tartus on ilmunud Iisraeli kodaniku Jakob Kaplani mälestusteos “Aruanne. Mõned päevad ühe Tartu juudi elus”.
Tartus kasvanud, palju käinud ja näinud (juuniküüditamine, Siber, põgenemine asumiselt, teenistus mereväes, demobiliseerimispäeval arreteerimine, Siber, väljasõit NSVList Iisraeli, sõjas araablaste vastu jne) Eesti patrioot Jakob Kaplan annetab raamatust saadava tulu Eesti piirivalve toetuseks.
Pikk eellugu
17. veebruaril 1938 saatis Tartu viimsele teekonnale kaks Peipsil mõrvatud piirivalvurit – veltveebel Artur Pungase ja kapral Voldemar Kaio.
Piirivalvurite ärasaatmine Vanemuisest, sõjaväelised auavaldused, leinarongkäik ja linnaelanike kaastunne langenuile jäi oma kurbuse ja osavõtlikkusega tollal 11aastasele Jakob Kaplanile hinge eluajaks.
9. veebruari Postimehe esiküljel on juhtkirja kohal sõnum “Eesti piirivalvurite tapmine Peipsil”. Alapealkiri “Vene piirivalve laskis maha kaks meie valvurit ja küüdimehe”.
Järgmistel päevadel on Postimehe peateemaks piirivalvurite jõhker tapmine. Ka Päevaleht kirjutab mõrvast Peipsil hiljemgi.
Peipsi veristel sündmustel on pikk eellugu. Sellest annab ülevaate ajakiri Politseileht nr 3/4 1938.
“22. aug. 1936. a. viidi N. Vene piirivalve vahipaadi poolt Pihkva järvelt Semski saare lähedalt umbes 1 km siitpoolt piiri Eesti territooriumilt N. Venesse Kulje valla Rožitsa küla 4 kalurit, kes olid järvel kalastamas. Ülekuulamisel pärisid N. Vene piirivalve Muromtsi komandantuuri ohvitserid neilt igasuguseid teateid meie piirivalve kordonite asupaikadest ja piirivalve isiklikust koosseisust. Andmeid teeoludest Petserisse, tarbeainete hindadest, rahva meeleolust, sissetulekust.
22. sept. 1936. a. viis N. Vene piirivalve vahilaev Pihkva järvelt Eesti vetest kaasa Kulje Valla Drisliviku küla 3 kalurit, kes olid kalastamas. Neilt nõuti Muromtsi komandantuuris andmeid Värska suvelaagri, meie piirivalve kordonite, piirivalvurite ja politseiametnike kohta, samuti teateid meie teede, kaubahindade ja rahva meeleolu kohta.
14. dets. 1936. a. Peipsi järvelt 7 kalurit…milline relvastus meie piirivalvuritel, kas on kordonites kuulipildujaid, kuidas on ülemuste nimed ja aukraadid. Kas Petserist on ehitatud Värskasse raudteed või kavatsetakse seda ehitada? Eriti oldi huvitatud poliitilisest politseist.”
NKVD küüsis
23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viidi 11 Eesti kalurit Pihkvasse ja päriti teateid Kaitseliidu, sõjaväe ja piirivalve kohta. Ka lasti kaluritel anda seletusi külade kohta, kus nad elavad, ja nende seletuste järgi koostas ülekuulaja külade plaani. Kalurite kinnivõtjad olid nahkkuubi ja revolvreid kandvad sõjaväelased, ilmselt NKVD luuremehed.
Sama käekiri iseloomustas meie kalurite haaramist Peipsilt 26. ja 29. jaanuaril ning 23. oktoobril.
19. jaanuaril 1938 tuli N Vene piirivalve kahemeheline patrull hobustega Peipsi järvel Skamja küla lähedal taas üle piirijoone sügavale Eesti poolele. Seekord olid kalurite juures Eesti piirivalvurid, kes andsid hoiatuspaugu õhku.
Eesti vastulöök
Vene piirivalvurid avasid vastutule. Järgnenud tulevahetuses said mõlemad Vene piirivalvurid surma. Kuigi NSVL võttis piirivahejuhtumi lahendamise komisjonis õigeks, et vahejuhtum leidis aset Eesti territooriumil, ja kirjutas alla protokollile, väänati fakte avalikus pressis.
Üleliiduline ametlik häälekandja Izvestija toob 25. jaanuaril 1938 ära järgmise vale. Siin terviktekst:
“Tõsine vahejuhtum Nõukogude–Eesti piiril. Kingissepp, 23. jaan. (TASS).
19. jaan. Kaks piirivalvurit Prohhotšuk ja Loznik, kes olid saadetud kontrollkäigule, avastasid Pihkva järvel piiririkkujad, kes olid sõitnud Eestist üle piiri kahe saaniga NSVL territooriumile umbes 750 m kaugusele. Piiriseaduse rikkujate seiramisel võeti piiririkkujad ootamatult vastu tulistamisega Eesti territooriumilt Eesti piirivalve poolt, kelle koosseisus oli 4 meest: üks allohvitser ja 3 reameest, kes tulistasid nõukogude piirivalvureid umbes 100 m vahemaalt. Tulistamise tagajärjel mõlemad piirivalvurid said surma.
TASSile teatati usaldusväärseist allikaist, et välisasjade rahvakomissariaadi ülesandel NSVL saadik Eestis sm Nikitin andis üle Eesti Välisministrile protestinoodi Nõukogude piirivalvurite tapmise asjas, mis sisaldab nõuet, et süüdlased selles roimas saaksid karmi karistuse ja et tapetute perekondadele antakse vastav tasu Eesti Valitsuse poolt.”
Kättemaks Peipsil
Eesti piirivalve uurimiskomisjon tegi kindlaks, et 8. veebruaril 1938 kell 7 läksid Nina kordonist tavalisele patrullkäigule kordoniülem veltveebel Artur Pungas (35a, piirivalves 1. märtsist 1927, kolme lapse isa) ja valvur kapral Voldemar Kaio (32a, piirivalves alates 1925, kolme lapse isa). Küüdimeheks oli eraisik Vassili Eva (24a, vallaline) hoburakendiga.
Nina kordonist asus järve jääle märgitud piirijoon (jäässe püstitatud kuuseoksad) 12–15 km kaugusel. Kordonist sõideti otse piiri suunas, piiril keerati põhja. Piirijoonest
500 m meie poole oli jääle märgitud veel paralleeljoon, mida mööda meie patrull liikus.
Vene piirivalve oli mootorsaanil sõitnud ca 3 km sügavuselt meie territooriumile, peatunud hobuveoki kõrval (jääl lumel kahe sõiduki jäljed ristuvad, peatuskohas õliplekk ja inimeste jalajäljed) ning viinud meie mehed Vene poolele.
Samal ajal olid järvel viibinud kalurid näinud N Vene poolt ka nelja rege kihutavat sinna, kus mootorsaan meie piirivalvuritega tegeles. Mõne aja möödudes olid kalurid kuulnud teiselt poolt piiri kaht kuulipildujavalangut.
Ei olnud kahtlust, et meie piirivalvurid viidi jõuga ähvardades üle piiri N Vene poolele ja lasti seal maha, et lavastada piiririkkumine. Eksimine on välistatud, mõlemad mehed olid töötanud piirivalves üle kümne aasta, päev oli selge, nähtavus hea.
Piirivalvurite välisel vaatlusel oli ühel 7, teisel 11, küüdimehel 8 ja hobusel 3 kuulihaava, laibad olid riigipiirist poole kilomeetri kaugusel Vene poolel laialipaisatuna jääl.
Meie piirivalvekomisjoni liikmed, kes võtsid osa ühise juurdluskomisjoni tööst, tegid korduvalt Vene poolele ettepaneku uurida mootorsaani ja hobuveoki jälgi meie pool piiri (mida meie pool ka põhjalikult tehti), kuid vastaspool keeldus sellest kategooriliselt.
Vene versioon
Vaatame jälle Izvestijat. 12. veebruaril 1938 annab leht edasi oma Gdovi kirjasaatja vestluse Vene kaluritega.
“8. veebruari hommikul rühm meie artelli kalureid sõitis hobustega järvele, tavalisele püügikohale rohkem kui pool kilomeetrit Eesti piirist. Oma territooriumi teame me väga hästi ja seepärast paljude aastate jooksul, mil oleme kalastanud järvel, meie poolt ei ole olnud mingit piiririkkumist. Seltsimeeste Lozniku ja Prohhotšuki tapmine Eesti piirivalvurite poolt sundis meid olema veelgi tähelepanelikum ja hoolikam kalapüügil. Samuti oli ka seekord.
Umbes kella 4 paiku päeval ilm oli väga selge – meie, istudes tuulevarjuks ülespandud presendi taga, märkasime järsku Eesti piiril nende piirivalvureid, kes liikusid piki piiri. Meie jätkasime endiselt püüki, kui äkitselt Eesti piirivalvurid muutsid oma suunda ja ületades Nõukogude piiri, liikusid kiiresti meie poole. Kaugus meie vahel vähenes iga hetkega. Nähes, et piirivalvurid lähenevad meie peale sihitud vintpüssidega, viskasime silmapilkselt püünised regedele ja jooksime tagasi. Samaaegselt kuuldusid meie selja taga korratud laskmised. Meie jätkasime põgenemist, oletades ühtlasi, et Eesti piirivalvurid ei julge nii kaugele Vene territooriumile tungida, kuid nad tegid seda tulistades ise kogu aeg.
Laskmise peale ilmus meiepoolsel kaldal rühm meie piirivalvureid, keda märkasid ka Eesti piirivalvurid. Silmapilkselt suunasid nad tule punaarmeelastele. Nähes piiririkkujaid, kellel laskevalmis relvad, vastasid ka Vene piirivalvurid tulega. Esimesed täpsed lasud peatasid tagaajajad. Saime teada endi päästjate nimed – need olid seltsimehed Kondratjev ja Petulko.“
Meenutused vangilaagrist
Ühed vähestest Eesti ohvitseridest, kes 1941. a juunis ellu jäeti ja Värska suvelaagrist sõja lähenedes vangilaagrisse saadeti, olid kolonel Georg Leets ja major Harald Roots, kes mõlemad on meenutusi kirjutanud.
Kui nad 10. augustil 1941 polaarjoone taha Norilski sunnitöölaagrisse jõudsid, kohtasid veduril töötavat eestlast, kes oli Norilskis vang olnud aastaid. Mees oli Peipsi järvelt röövitud Eesti piirivalvur.
Aastad üksi vene keskkonnas olid ta eesti keele üsna konarlikuks muutnud. Kahjuks ei nimeta meenutajad piirivalvuri nime.
Küll teatb Postimees 13.02.1938, et Eesti piirivalve ridadest on langenud rahuaastatel 17 meest ja täpsustab: põhjas, läänes ja lõunas võitluses salakaubitsejatega, idas võitluses ülepiirikäijatega. Ehk Vene salakuulajate ja nende peremeestega.