Avalikkus teab imehästi, et 23. augustil sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt. Ometigi on olemas veel üks pakt, mille olemasolust avalikkus teada ei taha.
Nimelt 15. oktoobril täitub 66 aastat päevast, mil Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit sõlmisid salajase koostööpakti, mille kohaselt seati ühiseks eesmärgiks vallutada Saksamaa. Nimetatud sobinguga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa NLiidule õiguse okupeerida sellega piirnevad Soome ja Baltimaad, samuti Põhja-Rootsi ning Põhja-Norra.
Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt on tähtsaim Teise maailmasõja ajal sõlmitud Churchilli ja Stalini sõjaline sobing, mis on suletud inglaste arhiivi aastani 2017.
Salajane pakt tuli ilmsiks 1932.–1949. aastal koostatud Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi salajase kausta S-32 põhjal, mida kasutas Soome haridusnõunik, reservmajor Erkki Hautamäki raamatus "Suomi myrskyn silmässä" (Soome tormi keerises), mis ilmus 2004. aastal ka rootsi keeles.
Selle teose tõi Kesknädala toimetusse ajaloohuviline Ilmar Laherand ning tutvustas ootamatuid ja üllatavaid fakte sellest raamatust.

Kuidas oskasite selle raamatu avastada?
Raamatu saatis mulle augustikuus koos pühendusega selle autor Erkki Hautamäki, kes teab mind kui suurt ajaloohuvilist. Raamat on 342-leheküljeline ja pühendatud marssal Mannerheimi usaldusmehele Vilho Tahvanaisele.

Kuidas tal õnnestus neil karmidel aegadel saada marssali usaldusmeheks?
Aastal 1930 oli 17aastaneTahvanainen parvepoiss ja metsatööline, kellel õnnestus Soome-NLiidu piiril Ilomantsin Koitajõel haarata oma valdusse piiri ületavate kommunistidest agentide salajased paberid. Mees toimetas vaenlase luureandmed Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.
Vilho Tahvanaisest sai marssal Mannerheimi usaldusmees aastal 1932, mil ta suutis NLiidu piiril teistkordselt hankida salajased dokumendid. Oma saagiga jõudis mees president Svinhufvudi koju, kuhu saabus 9. augustil 1932. aastal ka kaitsenõukogu esimees kindral Mannerheim.
Kui Mannerheim lahkus Tsaari-Venemaa armeest 1917. aastal, leppis ta oma mahajäänud sõprade-ohvitseridega kokku salajase info saamiseks Venemaalt. Agentide peitenimed olid Gregori, Irina ja Luci. Nii saigi alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.

Mil viisil õnnestus saada ärakirju delikaatse sisuga salatoimikust?
Tahvenainen oli toimiku sisuga tuttav. Aastail 1945–1946 lubati tal oma äranägemise järgi teha tuleviku tarvis tähtsamatest dokumentidest ärakirju Mannerheimi kodus Helsingi Kaivopuistos ja viimati koos marssaliga taas tema kodus 17. – 23. jaanuaril 1950. aastal. Tähtsusetud toimikulehed põletati ahjus, major Lindeman sai korralduse viia osa dokumente Soome Rahvusarhiivi. Tahvenainen sai veel nädal aega kopeerida dokumente.
23. jaanuari õhtul 1950. aastal toimetati kolm pitseeritud dokumentide pakki president Paasikivile. Need paberid on ajaloole kadunud ja hiljem pole neist kuuldud. Ilmselgelt kartis Soome delikaatsete dokumentide avalikuks tulemist, sest poliitiline aeg oli selleks äärmiselt ebasobiv. Mannerheim palus Paasikivil esitada toimiku S-32 dokumendid 1947. aastal toimunud Pariisi rahukonverentsil Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajatele, ent seda ei tehtudki.

Kuidas ja millal sai Mannerheim aga teada NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa salasobingust?
15. oktoobril 1939. aastal sõlmiti Moskvas NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjaline kokkulepe, poolteist kuud hiljem, 30. novembril järgnes juba Soome Talvesõda. Selle eesmärgiks polnud sugugi NLiidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid lääneriikidega sõlmitud kolmikpakt, mis nägi ette kogu Soome allutamist NLiidule ja Põhja-Norra ning Põhja-Rootsi anastamist. Paraku Soome kangelaslik vastupanu külmas ja pakaselises Talvesõjas nurjas sovettide plaanid.
12. novembri hommikul 1939. aastal oli Mannerheim suures hämmingus, kui luges Eestist Narva lähedalt toodud salaposti, milles teatati 15. oktoobril Moskvas sõlmitud NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisest sõjalisest koostööpaktist. Mannerheimi käsu kohaselt oli Vilho Tahvenainen sõitnud üle tormise Soome lahe kohtuma agent Gregoriga. Väidetavalt oli see eesti päritolu Vene polkovnik, kelle nime pole mainitud. Too andis üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli.

Need polnud ainsad signaalid salasobingust?
Sugugi mitte. Näiteks sai Stalini petlik sobing teatavaks ka Hitlerile, kes oli ju alles sõlminud MRP. See juhtus 9. veebruaril 1940. aastal, kui sakslased kontrollisid üht Vene lennukit.
Nimelt saabus 8. veebruaril 1940. aastal Londonist saksa agendilt Berliini salajane kiirteade: Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline riigi tundemärkideta lennuk, tüübilt tõenäoliselt NLiidust. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline, kõrge auastmega ohvitser lahkus Churchilli autos. Lennuk sõitis kohe lahkumiseks stardirajale.
Saksamaal tõusid õhku häireseisundis Luftwaffeni hävitajad. Kahemootoriline riigi tundemärkideta lennuk tabati mere kohal ja Saksa hävitajad sundisid tundmatu lennuki maanduma ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal. Põhjenduseks oli riigi tunnuste puudumine lennukil. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit kui selle meeskonda. Leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata.
Marssal Mannerheim võttis järgmisel päeval vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Saksamaa juhtkonnalt paberite koopiad.

Hitlerist järgmine mees Rudolf Hess lendas Inglismaale 1941. aasta mais. Kas raamatust saab ka tema lennu eesmärk selgemaks?
Hess lendas Inglismaale 10. mail 1941. aastal üksi, eesmärgiga sõlmida rahu Saksamaa ning Inglismaa vahel ning seega kogu Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia.
Churchill lasi Hessi vangistada ja Nürnbergi protsessil mõisteti Hessile 1946. aastal eluaegne vangistus. Ta oli Berliini Spandau vanglas oma elu lõpuni ainus vang, keda ka rangelt valvati. 18. augustil 1987. aastal mõrvasid 93aastase tippnatsi valvurid, nad kägistasid ta. Hessiga seonduva dokumentatsiooni juurde pääseb inglaste arhiivis 2017. aastal.

Missuguseid fakte saaks veel lisada?
Leidsin raamatu "Suomi myrskyn silmässä" lisast, leheküljelt 334 sellise dokumentaalse väljavõtte:
"Augustis 1939 saab inglise-prantsuse sõjaväeline delegatsioon Moskvas salatelegrammi Londonist: "Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks."" Ja allikas: Documents on British Foregn Policy 1919–1939, Vol. VI, ss. 764, 782.

NSV Liidu ja lääneriikide salajane koostööpakt

Juba Julius Cesari ajast, aga võib-olla isegi varem, kirjutasid võitjad endale ise ajalugu, millest sobimatud tõed olid välja jäetud ja ajaloost sai sobivate valede kogumik. Meie aja võltsingute allikaks on saanud Teine maailmasõda, mille teatud sündmusi ikka veel kiivalt varjatakse.

Nagu nüüd avanenud arhiivimaterjalidest on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotovi-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.

Anglo-saksi ja Stalini salasobing

Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.

Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt oli kahe lääneriigi ja Moskva poolt sõlmitud sõjaline sobing, mis on 2017. aastani Inglismaa arhiividesse suletud. See salapakt tuli ilmsiks aastatel 1932– 1949 Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi salajaste luurematerjalide kausta S-32 põhjal, mida Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu “Suomi myrskyn silmässä” (Soome tormi keerises) koostamisel.

Kui Mannerheim 1917. aastal Tsaari-Venemaa armeest lahkus, leppis ta oma sinna jäänud sõpradest ohvitseridega kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseride varjunimedeks olid Gregor, Irina ja Luci. Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.

1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil Vilho Tahvanainenil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome - NSV Liidu piiri ületanud Nõukogude agendi salajased luureandmed ja ta toimetas need Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.

1932. aastal läks Tahvanainenil järjekordselt korda illegaalselt NSV Liidu - Soome piiri ületanud venelastelt salajasi luuredokumente hankida ja ta viis need 9. augustil 1932 isiklikult presidendi Svinhufvudi koju. Samal ajal tuli sinna tollane kaitsenõukogu esimees (siis veel kindral) Mannerheim, kes värbas Tahvanaineni oma usaldusmeheks.

Ohvitser Vilho Tahvanainen valdas mitut keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi eriülesandeid. Ta tegi Mannerheimi käsul kõigist hangitud luureandmetest ja tähtsatest dokumentidest koopiad, mis hiljem tema valdusse jäid.

1939. a. novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis Narva lähedal agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Sellel kohtumisel andis agent Tahvanainenile üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli.

12. novembril hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus suurde hämmingusse.

Dokumentidest selgus, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.

Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas NSV Liit Soome vastu sõda.

Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärk hoopiski mitte NSV Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine NSV Liidu poolt. Seejärel aga Põhja-Norra ja Põhja-Rootsi okupeerimine.

NSV Liidu vallutusplaanid

Marssal Mannerheimi kogutud luureandmete põhjal oli NSV Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:

Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks.

1940. aasta kevadel pidi Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Samal ajal pidi toimuma Inglise-Prantsuse invasioon Norrasse ja sealt edasi Taani ning Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.

Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad “Böömi hobuseraua” kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendid.

Neist rünnakuplaanidest sai aga Hitler teada. 8. veebruaril 1940. aastal saatis Saksa luureagent Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteate:

“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt NSV Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill isiklikult. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline ja kõrges auastmes ohvitser lahkusid koos Churchilliga autos.”

Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävituslennukid. Agendi mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja hävitajad sundisid selle ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal maanduma. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine.

Järgneva kolme-nelja tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit, selle meeskonda kui reisijat. Nende juurest leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata.

9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile Saksamaa juhtkonnalt saadetud kirja. Selle Mannerheimi arhiivi säiliku K/8/24 kirja tekst oli järgmine:

”Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile.

Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei või oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.

Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa relvajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nendele Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.

Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelepärimise, kas viimane on oma õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile. Berliin, 02.04.1940.“ Alla kirjutanud: riigimarssal Göring ja välisminister Ribbentrop.

Kirjale olid lisatud: fotokoopia 15. oktoobril 1939 sõlmitud Stalini ja Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid, Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta, Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras ning Saksamaa neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava ja rünnakuskeemid.

Hessi luhtunud missioon

Pärast Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja peale seda, kui Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed olid hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi lepinguosaliste ühine kindralstaap koostama ühise ofensiivpealetungi ajakava, kus nähti ette, et Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse armeega Belgiast läbi ja asuvad Reini rindel rünnakule. Samal ajal Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri ning Calais’ harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.

Rünnakuplaani järgi pidi peamine löök Saksamaale antama põhjast Skandinaavia ja Taani ning idast Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap pidi jääma Pariisi.

Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap pidi moodustama otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille operatiivseks eesmärgiks oli Saksa õhujõududele hävitava löögi andmine, et seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.

Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude Vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Inglismaa Royal Navy pidi alustama Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.

Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. oktoobril 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mis pidi olema lõpule viidud mais 1940.

Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks oli määratud 15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati aga tähtajad tuua 1940. aasta märtsi keskele.

Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Vastavalt Briti admiraliteedi kavale pidi kuninglik laevastik sulgema Saksa sõjalaevadele teed Põhjamerre, Skagerraki ja Kattegati väina.

Teatavasti lendas 10. mail 1941 ootamatult Inglismaale Hitleri lähedal seisnud Rudolf Hess.

Mannerheimi materjalide põhjal saab selgemaks tema lennu eesmärk, milleks oli soov alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks Saksamaa ning Inglismaa vahel, et ära hoida sõda Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NSV Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Nagu teada, arreteeriti Hess Inglismaal ja määrati hiljem Nürnbergi sõjatribunalis eluks ajaks vangi. Ka Hessi materjalid on kuni 2017. aastani salastatud.

Hitler jõudis ette

Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja NSV Liidu rünnakuplaanid. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks “Weserübung” (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal, kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.

Mõlemad Saksamaa alustatud välksõjad ajasid nurja NSV Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja N. Liidu ning liitlaste sõjaline allianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.

Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ning nende maade hõivamist sakslaste poolt pidi Punaarmee, mis vahepeal oli oma relvajõude oluliselt suurendanud, andma Stalini kavandatud rünnakuplaani järgi 1941. aasta juuli algul Saksamaale sõjalise pealöögi.

Kuid ka seekord ennetas Hitler Stalini grandioosset rünnakuplaani „Groza” ja alustas 22. juunil sõda NSV Liidu vastu.

Mannerheimi arhiiv luku taga

Soome president Juho Kusti Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanainenlt surmaähvardusel, et see NSV Liitu ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks ega reedaks nende olemasolu mitte kellelegi.

Lõpuks jõudsid materjalid erumajor Erkki Hautamäkini, kes nende publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu raamatu avaldas.

29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil ütles välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov oma ettekandes muuhulgas:

“/ / Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nüüd nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”

Võib arvata, et Moskva sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis võimaldaks tal käivitada oma rünnakuplaan ”Groza“ (Äike) ja anda Saksamaale hoop selja tagant.

Vaino Kallas, Eesti lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja