ANDRES LAIAPEA: Euroopalikust integratsioonipoliitikast
Mõned nõukogude ajast pärit inimesed armastavad sageli rõhutada, et Eesti integratsioonipoliitika võiks olla euroopalikum. Viimasega tuleb paraku nõustuda, sest kaasaegne euroopalik integratsioonipoliitika erineb üldjuhul põhjalikult sellest jamast, mis Eestis kokku on keeratud.
Võtame kõige värskema näite. Läinud nädalavahetusel sõlmisid konservatiivid ja liberaalid Saksamaal koalitsioonilepingu, milles on üsna põhjalikult puudutatud ka muulaste integreerimist Saksa ühiskonda. Eks ole ju Saksamaa tänapäeval üks Euroopa mõjuvõimsamaid riike, mille eeskuju võiks mõnede arvates järgida ka Eesti. Uurigem siis, millist poliitikat seal nüüd aetakse!
"Eduka integratsiooni nurgakivideks on haridus ja väljaõpe," öeldakse Saksamaa uue valitsuse koalitsioonilepingus. "Võõrpäritolu inimeste integreerumine on Saksamaa jaoks võtmetähtsusega ülesanne. Meie kooselu peavad iseloomustama austus, vastastikune usaldus, ühtekuuluvustunne ja jagatud vastutus. Me tahame avada sisserändajate perekondadest pärit kaaskodanikele kõik selle kosmopoliitse maa võimalused ning lasta võtta neil osa ühiskonna-, majandus- ja kultuurielust. Me ootame ühevõrra nii Saksa ühiskonna valmisolekut immigrantide omaksvõtuks kui ka integratsioonivalmidust sisserändajate poolt."
"Me tahame sihikindlalt ületada viimaste aastakümnete integratsioonipoliitilised vajakajäämised. Meie maal elab palju inimesi, kes ei ole isegi pärast aastatepikkust Saksamaal viibimist ühiskonda integreerunud ega valda meie keelt," tunnistatakse samas ka varasemalt tehtud vigasid. "Saksa keele valdamine on peamine eeldus hariduse ja väljaõppe omandamiseks, integreerumiseks oma ametialal, osalemiseks ja sotsiaalseks püstitõusmiseks. Riigi tõhusaimaks vahendiks keeleoskuse parandamisel on integratsioonikursused."
Saksamaa uue valitsuse koalitsioonilepingus sõnastatud integratsioonipoliitika sisaldab tervet rida punkte, mis väärivad Eesti Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu tähelepanu, sest nende parteide näol on ju tegemist seal valitsuse moodustanud Kristlike Demokraatide ja Vabade Demokraatide ametlike sõsarerakondadega, mis peaksid vähemalt idee kohaselt järgima enam-vähem samasugust poliitikat.
"Me tugevdame lasteaedade ja koolide integratsioonijõudu. Keda varakult julgustatakse, sellel on paremad võimalused," kõlab näiteks üks Saksamaa uue valitsuse põhimõte, mida on Eestis iseseisvuse taastamisest alates pea täielikult eiratud. "Me toetame üleriigilisi kohustuslikke ühetaolisi keeleoskuse teste kõikidele nelja-aastastele lastele ja vajaduse korral keeleoskuse kohustuslikku sihipärast parandamist enne kooli. Kõik kooli minevad lapsed peavad oskama rääkida saksa keelt. Me toetame ka seda, et õpetamisega kaasneksid keeleprogrammid."
Lasteaedade ja koolide juures kavatsetakse korraldada integratsioonikursusi ka lapsevanematele, viies sel otstarbel muu hulgas läbi kampaania nimega "Õppida saksa keelt - õppida tundma Saksamaad", kusjuures nendest kursustest osavõtu kohustuslikuks muutmist peetakse põhjendatuks juba ainuüksi seetõttu, et vanemate kehv keeleoskus pärsib ka laste integreerumist.
Sisserändajatega tahetakse sõlmida integratsioonilepingud, mille täitmist ka jälgitakse, ning perekondade ühinemise kaudu saabuvatele muulastele kavatsetakse korraldada keelekursusi juba enne nende Saksamaale saabumist, sest saksa keele oskus, nagu öeldakse kõnealuses koalitsioonilepingus, on eduka integratsiooni peamine eeldus.
Selline on lühidalt kokkuvõetuna tõeliselt euroopalik integratsioonipoliitika, millest Eesti asub hetkel väga kaugel.
Möödunud kuul Kreekas toimunud parlamendivalimised võitis Ülekreekaline Sotsialistlik Liikumine, mis tõukas võimult paremtsentristid. Aktuaalne Kaamera ütles selle kohta tehtud uudises, et Kreeka sotsid lubasid anda kõikidele riigis sündinud immigrantide lastele automaatselt kodakondsuse, kuid jättis täiesti mainimata, et nende valimisprogrammis oli ühtlasi kirjas, et tuleb hoida ära igasuguste getode tekkimine, hajutada immigrandid laiali ja integreerida lapsed haridussüsteemi kaudu Kreeka ühiskonda. Selline on euroopalik integratsioonipoliitika vasaktsentristlikus kastmes.
Kui Eesti haridussüsteem tagaks muulaste integreerumise Eesti ühiskonda ega tegeleks keelepõhiste paralleelmaailmade taastootmisega, nagu see on praegu, siis oleks suur enamus eestlastest tõenäoliselt valmis toetama mõtet anda Eesti Vabariigi kodakondsus automaatselt kõikidele Eestis sündivatele lastele, sest enamike eestlaste jaoks on oluline just keeleoskus, mitte kellegi veri või geneetiline päritolu. Antirahvuslased väidavad (ja nende mõju all olevad rumalad inimesed) näivad uskuvat sageli viimast, kuid ilmselt omistavad nad siis teistele lihtsalt omaenda teadvuses allasurutud rassistlikke vaateid ja suhtumisi, mis nende alateadvusest ikka ja jälle väljapääsu otsivad.
Õiguskantsleri poolt hiljuti Riigikogus tehtud ettepaneku puhul on aga häda nimelt selles, et olemasolevas olukorras kinnistas see teatud osas muulastes taas arusaama, et neil ei olegi vaja eesti keelt osata ja ära õppida, et kunagi saab vene keel nagunii teiseks riigikeeleks, et vaja on ainult natukene oodata.
Ja suurimaks õnnetuseks on selline arusaam just venekeelsetele muulastele, sest selle abil hoitakse neid poliitilise alaealisuse seisundis, selle abil tekitatakse neis kestvat rahulolematust, mida kasutavad enda huvides ära teatud poliitilised jõud. Miks oli Keskerakonnal vaja võtta Tallinnas koalitsiooni sotsid? Antifašistlikule retoorikale toetunud Edgar Savisaar võitis ju valimised nii ülekaalukalt, et Keskerakond võinuks jätkata üksinda. Kuid nüüd saab põhjendada mõningate venekeelses elanikkonnas tekitatud ootuste mittetäitmist vajadusega saavutada kompromisse. Miks asus keskerakondlasest kultuuriminister kunagi venitama vene kultuuriautonoomiat luua üritavate vene rahvusest Eesti kodanike taotlusele vastamisega?
Vastus kõikidele sellistele küsimustele on ju väga selge: Keskerakond ei olegi tegelikult huvitatud sellest, et nn. vene küsimus Eestis üldse mingi lahenduse leiaks. Nad on huvitatud ainult selle ekspluateerimisest, mitte ühel või teisel moel lahendamisest. Kui see teema päevakorrast kaoks, siis kaotaks Keskerakond paljud oma valijad. Seetõttu tegeletaksegi ühelt poolt venekeelse elanikkonna hirmutamisega (antifašistlik retoorika, mille abil üritatakse jätta muljet, et kui poleks Keskerakonda, siis hakkaksid Ansip ja Laar kohe koonduslaagreid rajama ning muulasi Siberi rongi peale laadima) ning selles põhjendamatute ootuste tekitamisega, jättes teiselt poolt nende taotlused rahuldamata isegi siis, kui omatakse võimalust need rahuldada.
Eks aeg näitab, milleni selline lõhestav lähenemine lõpuks välja viib. Selge on aga see, et need kohalikud ühiskonnateadlased, kes armastavad sageli rääkida vajadusest euroopalikuma integratsioonipoliitika järele, valdavalt nähtavasti lihtsalt ei tea, mida euroopalik integratsioonipoliitika endast 21. sajandil üldse kujutab, sest nende endi soovitused ei kõla sellega kokku just kuigi hästi.
Euroopa uus kord, mille Lissaboni leping kehtestab, ahistab oluliselt liikmesriikide suveräänsust, kuid ei välista rahvuslust. Otse vastupidi. Kui seda tõepoolest jõustama hakatakse, siis võib õige pea tekkida vaid esmapilgul paradoksaalne olukord, kus liikmesriikides aetav poliitika muutub senisest rahvuslikumaks selles osas, mis puudutab keelt ja kultuuri, kuid samal ajal kaotavad liikmesriigid suuresti oma suveräänsuse. Saksamaa on küll Euroopa Liidu mootor, kuid erinevalt Nõukogude Liidust ei ole see liit loodud ühe rahvuse ümber, mis teisi assimileerima hakkab. Euroopa Liidu legitiimsus sõltub liikmesriikide suveräänsuse kahanedes elanike silmis aina enam sellest, mil määral on rahuldatud nende riigi põhirahvuse rahvuslikud huvid, tagatud keele ja kultuuri areng ning säilimine.
