See oluline osa on austus riigi vastu, kus elatakse. Eestis on palju neid venelasi, kes saavad siin väga hästi hakkama ja on oma eluga Eestis rahul, aga paraku räägitakse tihti nendest, kes pidevalt millegi üle kurdavad.

Miks osa venelasi arvab, et neid Eestis diskrimineeritakse? Sellel on mitu põhjust. Paljuski on see tingitud sellest, et Nõukogude Liidus oli vene rahvus privilegeeritud seisus ning kui suur riik kokku varises, pidid nad tunnistama, et nüüd ollakse väiksema rahvaga võrdsed. Sellega on raske leppida. Teiseks suureks asjaoluks on vene propagandamasina töö. Kui eestivenelane ei oska eesti keelt, siis ta on suuresti vene propaganda mõju all. Ma ise loen ka iga päev Venemaa ajakirjanduses avaldatud lugusid ning pean tõdema, et seal on hirmutavalt palju sarnasusi külma sõja aegse NSVLi propagandaga – samad fraasid, samad mõjutusmeetodid. Kui ainult seda lugeda, siis ei ole ime, et tekib ohvri tunne.

Venemaa teeb venelastel vahet

Türkmenistanis ja Usbekistanis on venelaste olukord kohutav. Lausa uskumatu, mis seal toimub, aga Venemaa ei pööra sealsele olukorrale üldse tähelepanu, sest need riigid on Venemaa head sõbrad. Samas Läti ja Eesti suunas saadab Venemaa pidevat kriitikat. Üks põhjus on see, et Venemaa ei salli riike, kus valitseb demokraatia, oleme seda veel kord mõistnud, nähes, mis toimub Gruusias ja Ukrainas.

On inimesi, kes leiavad raskustes väljakutse, kuid on ka neid, kes otsivad raskes olukorras süüdlasi. Kui elus midagi viltu läheb, on hea rõhuda diskrimineerimisele kui peamisele süüdlasele. Tegelikult elab ju Eestis palju toredaid ja edukaid eestivenelasi, kes ei kurda ebavõrdse kohtlemise üle. Arstiteaduskondades on suur hulk noori vene keelt emakeelena kõnelevaid tudengeid, ei ole kuulda, et nad midagi ebavõrdsest kohtlemisest räägiksid. Seega sõltub meelestatus palju sellest, milline on inimese enda suhtumine ja soov hakkama saada.

Ebavõrdne kohtlemine võib eksisteerida riigis nii institutsionaalselt kui ka inimeste vahel. Demokraatlikes riikides esimest varianti reeglina ei eksisteeri, riik oma seadustega inimesi ei diskrimineeri, see kehtib ka Eesti kohta. Mingil määral Eestis eri rahvuste diskrimineerimist siiski eksisteerib – inimestevahelisel tasandil. Kindlaks on tehtud see, et igas riigis on umbes 20% inimesi, kes on suuremal või vähemal määral ksenofoobid. Arvan, et Eestis ei ole olukord teistsugune. Samas on igaühel võrdne võimalus pöörduda vastavate instantside poole, kes diskrimineerimisjuhtumitega tegelevad. Mõni venelane ei usu Eesti õigussüsteemi, aga neil on võimalik pöörduda Euroopa kohtutesse.

Kodanikuks saamine on vägagi lihtne

Olen ukrainlane ja mul on tugev ukraina identiteet. Eestisse tulin ma aastal 2003 ja mulle siiralt meeldib siinne maa ja rahvas. Eestlaste mentaliteet on sarnane ukrainlaste omaga. Võtan muu hulgas aktiivselt osa ukraina kogukonna tööst ja tegemistest, meid on eesti populatsioonis 2,5%, seega oleme vene rahvuse järel vähemusrahvuste seas teisel kohal. Eestis on Ukraina kultuurikeskus ja isegi oma kreeka-katoliku kirik. Lisaks on olemas ukraina kool, kuhu võivad õppima asuda ka teised eestimaalased. Seda kooli toetab ning seal on külas käinud nii president Arnold Rüütel kui ka president Toomas-Hendrik Ilves.

Olen osa vähemusest Eestis, kuid kas ma tunnen ennast tõrjutuna? Ei. Tean, et ukrainlastesse suhtutakse siin väga hästi. Meie kultuuri toetatakse valitsuse tasandil. Probleem on selles, et nii mõnigi siinne ukrainlane on minetanud ukraina identiteedi peaaegu täielikult ja määratleb end pigem vene kogukonna liikmena. Nad ei räägi ukraina keelt ja on rohkem vene mentaliteediga. Sealt tulenevad ka suhtumisprobleemid ja arvamus, et nad on Eestis rõhutud. See on huvitav fenomen, et kui rääkida vähemuste probleemidest, siis tundub probleem olevat ainult vene rahvusel – ka grusiinid, tatarlased ja juudid on siin näiteks väga rahul.

Selleks et vene vähemuse suhtumine normaliseeruks, kulub aega. Õnneks on noored eestivenelased siin juba õnnelikud. Eestis on aga liiga palju kodakondsuseta inimesi, samas on kodanikuks saamine lihtne, kui seda vaid tahta. Teha tuleb kaks lihtsat testi, mis on kergemad kui paljude teiste riikide kodakondsuse eksamid. Lausa 86% kodakondsuseta inimestest väidab, et nad ei taha keeletesti teha, sest see on nende jaoks alandav. Kui sa tahad elada riigis, mille keele rääkimine on sulle alandav, siis on asi suhtumises, mitte riigis, kus elad. Just keeleküsimus on eestivenelaste seas üks teravamaid, kuid tundub, et selle probleemigi lahendab aeg.