Propagandale tuginev propaganda on solvav nii nendele, kelle pihta seda tehakse, kui ka kultuurile, kust tegija pärit on, leiab Ülo Tuulik, kui ta kõrvutab Nõukogude propagandat tänase Venemaa mõne «ajaloolase» kirjutistega.

1945. aasta aprillis olime koos sõja jalust deporteeritud sõrulastega ühes oma järjekordses virelemispaigas Suur-Saksamaa territooriumil, ikka lääne poole aetuna läheneva Punaarmee eest.
Venelased tulid öösel võimsalt ja võimukalt. Tankiroomikute lõgin ja mootorite möirgamine võtsid meie barakiaknad värisema, meid ootas vabastamine ja loodetav kojusaamine, aga me ei teadnud vabastajate käitumismalle. Väljas oli öö ja õuel oli sõda.
Hommikuse valgega tuli õuele, kus naabertalu sakslannast vanaproua parasjagu pumbakaevust vett võttis, noor ja purjus soldat, automaat lohakalt üle õla. Ta ütles vanale naisele midagi vene keeles ja sai loomulikult vaiksel väriseval häälel vastuse saksa keeles. Soldat jäi naist jõllitama ja võttis relva.
«Ta tapab mu! Ta tapab mu!» kisendas surmahirmus vana talunaine, ise kramplikult kinni minu ema põllest. Soldat tõmbas ropsaki vanainimese paari sammu jagu eemale ning laskis ta meie kõigi silme all maha. Ta astus üle laiba, sõnades sõrulastele: «Kui ma poleks teda lasknud, võtnuksin ühe teie seast!»
Õhtul tuli juba purupurjus nooruk tagasi, ta istus meie baraki kööginurgas laua taga ja nuttis valjul häälel nagu laps:
«Aga sakslased põletasid minu vanemad Valgevenemaal elusalt!»
30 aastat hiljem kirjutasin selle stseeni oma dokumentaalromaani «Sõja jalus» käsikirja. Mind kutsus välja Eesti NSV peatsensor Arnold Adams, lokkisjuukseline, kuldraamidega prille kandev, hea tervise juures olev mees, Eesti NSV poksiföderatsiooni esimees.
«Selle lõigu, seltsimees Tuulik,» ütles ta mulle, «me võtame välja!»
Minu «miksile» vastas ta sõna-sõnalt: «Nõukogude sõdur vabastas Euroopa fašismist ega teinud kurja tsiviilisikutele.»

Mahukas Nõukogude sõjakirjanduses ei teinud aastakümnete jooksul ükski punaarmeelasest soldat ei kuskil ega kunagi pruunist katkust vabastatava Euroopa pinnal ülekohut ühelegi süütule inimesele. Ja milliseid ametlikke ja mitteametlikke tänitamisi pidid kuulama kõik tõsised uurijad, kes esimestena sõnastasid sadadesse tuhandetesse ulatuvad arvud vägistatud naistest Poolas, Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhoslovakkias.
Ühena viimastest tegi raske ja delikaatse ülestunnistuse, et Punaarmee sõdurid-vabastajad vägistasid 1945. aastal ka tema ema, oma mälestusteraamatus «Sibulaid koorides» kuulus sakslane, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass.
Sellise tõe rääkimist nimetati ametlikus Nõukogude perioodikas tänamatuseks ning Nõukogude armee mustamiseks.

Tõsiseks ajaloolaseks väidetav Juri Jemeljanov arvab, et tõese pildi 1940. aasta saatussuvest Tallinnas saame Nõukogude Liidu Tallinna esinduse
1. sekretäri sm Vasjuki ettekandest oma Moskva ülemusele:
«18., 19., 20. juunil jätkus Nõukogude vägede sisenemine ja majutamine Eestis. /.../ Kõikjal, kuhu vaid ilmusid Punaarmee võitlejad ja komandörid, võtsid neid soojalt vastu ja tervitasid Eesti töötajad. /…/ Marssides reipal sammul, võtsid punaarmeelased üles laulu ning nendega ühinesid eestlased-töölised ja noorsugu. /…/ Nende päevade jooksul ei katkenud saatkonna hoone juures ning linnatänavail selliste revolutsiooniliste nõukogude laulude laulmine, nagu «Kahhovka», «Moskva», «Laul kodumaast», «Sõjakaarik», «Ratsaarmee laul». Pärast seda kui Nõukogude Liidu väed olid sisenenud Eestisse ja kogu maa sai teada valitsuse tagasiastumisest, sündis rahva hulgas elavnemine ning meeleolu tõus – juubeldamine.»
Tõepoolest, küll tahaks veel tänagi teada, kes peale Vene soldatite ning baasides töötavate umbkeelsete venelaste võisid ja oskasid lõõritada sotsialistlikku revolutsiooni vägivaldselt tarniva idanaabri laululoomingut...

Toosama Jemeljanov teavitab meile sellistki tõsiasja: «Vägede kohalolek ei häirinud majanduselu. Autoritaarsed režiimid jäid puutumata. Kommunistlikud parteid ja rida teisi demokraatlikke organisatsioone olid endiselt keelatud. Tuhandeid kommuniste ja demokraate hoiti endiselt vanglas.»
Kurbkoomilisel kombel ajab Juri Jemeljanov selle väitega segi Balti riigid ja NSV Liidu. Just Nõukogude Liidus oli 1940. aasta suveks maha lastud kõige kuulsamad baltlastest vasakpoolsed – Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, August Kork, leedulased Zigmas Angarietis, Vitautas Putna ja Jeronimas Uborevičius, lätlased Jēkabs Peters, Jānis Berzins, Jukums Vacietis ning sajad teised.
Tuhandeid baltlasi aga näljutati, muserdati ja alandati endiselt Gulagis. Moskvas 2000. aastal ilmunud dokumentide kogumik «Gulag 1917–1960» annab meile täpse teabe kinnipeetavaist «Balti rahvavaenlastest» seisuga 1. jaanuar 1939: 1005 leedulast, 2360 eestlast ja 4645 lätlast.
Ka täpsed andmed 1940. aasta 21. ja 22. juunil Tallinna vanglast vabastatud vangide kohta on igale huvilisele kättesaadavad: väravad tehti lahti 43 inimesele, kellest vaid seitse olid poliitvangid, ülejäänud oma absoluutses enamuses olid aga Venemaa kasuks suurema või väiksema raha eest luuramist harrastanud.

Minule on sellega seonduvalt kosutava näitena meelde jäänud 1940. aasta sündmusis seesolijana osalenud kommunisti ning Vanemuise teatri pikaaegse ülesehitaja ja juhi Kaarel Irdi vastus moskvalasest kirjanikule Ilja Amurskile, kui too 1963. aastal pakkus teatrile näidendit «Võõras sadamas», et «... kummutada laimavad väljamõeldised, nagu oleksid 1940. aasta sündmused Eestis väljast ja vägivaldselt peale surutud».
Eestlasest kommunist keeldub näidendist: «Eestis ei ole inimest, kes ei teaks, kuidas Nõukogude võim siin maksma pandi. Te agiteerite tühja!»

Jõudes fašistliku okupatsiooni kuritegudeni, kasutab Jemeljanov omaaegse Eesti TV poliitkommentaatori Ervin Martinsoni n-ö uurimusandmeid, mille järgi fašistid mõrvasid 15 000 inimest Virumaal, 28 500 Narvas ja 24 000 Saaremaal.
Sõjaeelne rahvaloendus andis Saaremaa elanike arvuks 58 000 ja sõjajärgne esimene loendus 34 000. Unustades küüditamise, meeste sundmobilisatsiooni Punaarmeesse ning massilise paadipõgenemise Rootsi sügisel 1944, lahutab Martinson 58st 34 ning kirjutab saadud arvu sakslaste tapatööks. Fašistid ei valitsenud siinmail siidikinnastes, aga konkreetselt Saaremaal jääb nende poolt mõrvatute arv alla 400.

Lapseloogikast (või teadlikust võltsimisest) lähtub Mihhail Krõssin raamatus «Baltikumi fašism», kui ta loeb üles Saksa okupatsiooni aegsed hävitustööd Eesti linnades:
«Eesti linnades põletasid ja hävitasid hitlerlased umbes 9200 maja. Eriti kannatas piirilinn Narva, mis praktiliselt pühiti maapinnalt 4. soomus-grenaderi SS Nederland komandöri kindralleitnant Wagneri käsul. 3500 majast säilis Narvas vaid 174 ja needki vajasid remonti. Tartus hävis 5083 puumajast 3432, Tallinnas 1885.»
Mihhail Krõssin ei vaevu endale selgeks tegema, et selle vandalismi täideviijad olid ainuüksi Nõukogude armee pommituslendurid, kusjuures viimased ja rängimad pommitamised tabasid Narvat 6. märtsil, Tartut 7. märtsil ja Tallinna 9. märtsil 1944. aastal.
Ka teab lugenud eestlane, et süüdistusmaterjalina fašistide kuritegudest Eestis saatis Nõukogude pool Nürnbergi kõrgele ja autoriteetsele rahvusvahelisele kohtule fotoalbumid hävitatud Narvast, mis aga resoluutselt tagastati – ärgu aetagu oma tegusid teiste kaela!

Hoopiski isevärki on olnud Aleksandr Djukovi väljailmumine eestlasele ajaloo selgitajana.

Djukovi üllitisest ometigi tasub meil teha üks sõnasõnaline väljakirjutus, et see annaks aimu temast endast:
«Vene Föderatsiooni Riigiarhiivist leitud dokumendid tõestavad, et sõjatribunalid lähenesid surmaotsuste väljakuulutamisele ja määramisele äärmiselt ettevaatlikult. 1941. aasta suvel näiteks deserteerus Punaarmeest Kristjan Pausalu. Enne Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga töötas ta vanglas ja ta paljastati vangidega jõhkras ümberkäimises. Nagu vangivalvur, kelle kohta oli olemas kompromaat, pidi ta küüditatama vastavalt NSVL SNK VK(b)P KK määrusele 16. maist 1941. Kuid Pausalut mitte ainult ei küüditatud, vaid ta isegi kutsuti sõjaväkke, kust ta peatselt deserteerus.
Sõjatribunal mõistis Pausalule surmanuhtluse, mis asendati 10 aastase vanglakaristusega ja rindele saatmisega. Oktoobrikuus deserteerus Pausalu järjekordselt ja läks 60 eestlasest punaarmeelasega sakslaste poole üle.»

Meie ees on maailmakuulsa eestlasest kahekordse olümpiavõitja saatuskäik. See kurjaks vangivalvuriks «üle valetatud» Pausalu on meie legendaarne rahvuskangelane Kristjan Palusalu, kelle maailmamõistmisse ei mahtunud Vene soldatimunder. Ja Kristjan Palusalu oli seejuures inimene, kes oma karujõule vaatamata liblikalegi liiga ei teinud.
Kristjan Palusalu abikaasa Ellen on meenutanud: «Eks ta vanglas oli samasugune nagu ikka. Ütles: «Ei mina neid kuulama läinud, kui vangid laulsid oma laule. Ilusad laulud olid. Aga ega muidugi laulda tohtinud.» Kui ta pärast Berliini vanglasse tuli, olla Hendrik Allik kõik vangid üles rivistanud. Hüüdnud talle hurraa. Georg Abels öelnud: «Tead, Kristjan, kuidas me sulle pöialt hoidsime!»
Kristjan ise rääkis neist, et minu kasvandikud. Kiitis neid väga. Olnud teistel valged tikitud linad ja lilled laual. Lugenud ja õppinud kogu aeg. Vaat, kus olid õiged mehed, ütles, härrasvangid.»
Praktiliselt sama – kommunistidest vangide lugupidavat suhtumist Palusalusse – kinnitas objektiivsele ja põhjalikule spordiajakirjanikule Paavo Kivisele üle ka Hendrik Allik.
Johannes Kotkas, Palusalu suur kodune rivaal, samuti olümpiavõitja, aga ka kompartei liige sõja-aastaist, on tunnistanud: «Kristjan Palusalu oli parima iseloomuga inimene, keda ma üleüldse tundsin.»