Uno Maasikas: Kes on Eesti peremees?
«Peremees on tagasi!» oli mingi stardipauk kahe kogukonna omavahelistes pingetes. Oli ju ennegi rahvusregaalide, mälestusmärkide ja haudade rüvetamist esinenud. Ometi andis too seik märku, et hirm tuleviku ees on mõlemal kogukonnal.
Olen sama meelt analüütikutega, kes kinnitavad, et kunagine peremees meie maalappi otsese sõjalise ründega oma rüppe tagasi võtma ei tule. Asi pole lihtsalt väärt kolmandat ilmasõda ega tuumahukku.
Kuidas taastada võimu?
Iseasi on meelitada rahvas tänavatele majanduskriisi «süüdlasi» võimult kukutama. Kui seda kolonni provotseerida, saavad vett ja kumminuia maitsta kõik. Ongi käes paras hetk lennutada Peipsi tagant «rahukaitseväed» oma kaasmaalaste toetamiseks. Ühtaegu isoleeritaks «mädapaise» merelt ja õhust ? la 1940. Väike valimistsirkus paneks paika uue võimu, kes läheb ühinemispalvega Moskvasse. Rahvaste enesemääramisõigus võtab lihtsalt teise kuju.
Lääne demokraatia reageerib algul mõningase ebaadekvaatsuse peale sündmuste arengus, kutsub saadikud koju nõu pidama. Aga tegelikult on gaasi ja naftat vaja ning NATO võimalikku koostööd Afganistani asjus samuti.
Peremees on tagasi ja jagab ukaase seaduste alusel, mida me ei tunne ja mis pole väga kaua meil ka kehtinud.
Paari päevaga saadetakse laiali peaaegu kõik kodanikuühendused alates erakondadest ja lõpetades külaseltsingutega. Eesti regulaarne kaitsevägi, kapo, politsei, Kaitseliit ja muud «fašistlikud kambad» lüüakse laiali – organisatsiooniliselt. Personaalselt lähevad osalised kinni. Mis siin ikka pikemalt jätkata, eks see tegevusmudel on meie minevikust meeles.
Vaatame pigem üle need mured, mis ei lase hirmust lahti toda teist kogukonda Eestis.
Esiteks on neil kõigil küljes elu lõpuni kestev märk – on elanud lähivälismaal ajutiselt moodustatud nn iseseisvas piirkonnas. Sellest seisundist sõltuvalt peab vastama teravatele küsimustele. Näiteks:
Oled võtnud Eesti kodakondsuse? Järelikult – reetur.
Elad halli passiga, ehkki oleme sulle pakkunud Vene kodakondsust? Järeldus – kõikuv ja kahtlane element.
Oled küll Venemaa kodanik, kuid sõid ennast fašistlikus pesas rahulikult rasva? Järeldus – ebakindel kosmopoliit. Järgnevad väiksemad häbiplekid: laps eestikeelses mudilasrühmas, keelekümblusklassis, ühises huvihariduse õppes, eestikeelse õppekavaga kõrgkoolis?
Ärge tulge ütlema, et ükski näidisküsimustest teile muret ei tee! Me ju näeme, kuidas paljud hangivad juba praegu plusspunkte nendest pääsemiseks. Tänases Eestis ju ohtu pole, kui sõimata politseinikku või virutada talle kiviga. Noh saate vett kaela, vopsu kumminuiaga, võib-olla väänatakse käed selja taha ja pannakse raudu, viiakse tsemendi peale magama. Võib ka nädalakese aresti saada või koguni kohtus paariks aastaks katseajale jääda.
Ajutine ebameeldivus, kuid milline indulgents peremehe silmis! Mõni eriti aktiivne võib saada isegi kohalikuks asehalduriks. Aga ülejäänud «represseerituile» meepotte ei jagu. Nemad suunatakse näiteks piirivalvesse rannajoont rehitsema, sisevägedesse vangivalvuriks. Parema keeleoskusega võib saada ülekuulamiste tõlgiks uurimisorganeisse. Mõni võib sattuda vene keele õpetajaks või ajaloo ümberõpetajaks eestikeelsesse algkooli.
Ameteid justkui jätkuks, kuid kas te olete oma hinges nõus sellise karjäärinõustamisega?
Peremees ei tõota head
Ma ei usu, et rahvusväeosade desarmeerimisel keelduks teie poeg oma relva loovutama sama otsustavalt kui minu pojapoeg.
Ma ei usu, et meie tuulepealse maa lääneranna kõrkjates ootaksid paati kõrvuti mõlema kogukonna poliitilised põgenikud.
Aga ma usun, et kahe kogukonna vahel pole ületamatuid vastuolusid inimsuhetes. Omavahelises jutuajamises tunnistame ju siiralt, et peremehe tagasitulek midagi head ei tooks.
